Kuu: juuli 2018

Hommikul oli sellest kohast kohe kahju lahkuda, aga pääsu polnud. Valdemarsvikis tegin siiski veel hommikukohvi ja saiakeste peatuse pirukapood-kohvikus, kus ühtlasi sain törts elektrit ka akupangale ja telefonile laadida.  Ja siis juba vastu uutele tuultele ja teedele.

Olles rahulikus tempos paarkümmend kilumeetrit Valdemarsvikist eemale vändanud mõnusa päikese paistel põldudevahelisel teel, kui nägin eespool peatunud punast autot ja selle juures prouat koos väikese tüdrukuga. Üllatus oli suur, kui nendest mööduma asudes proua pöördus minu poole sulaselges eesti keeles: “Kuhu sõidate?” Nad olid minust mööda sõites sinimustvalget lippu mu rattal näinud ja nüüd peatusid, et uurida, mis ma siin seiklen. Tuleb tunnistada, et suvalisel külavaheteel Rootsis küll ei osanud kohtumist eestlastega oodata. Aga nimetatud proua just siinkandis elabki. Nii et tore oli jälle eesti keeles rääkida.  Jagasin siis oma muljeid ja tema omakorda rääkis lühidalt kohalikust eluolust. Tüdruk oli tema lapselaps ja tulnud Eestist vanaema vaatama. Rõõmus muie suul jätkasin seejärel teed. 

Üldiselt olid teed üsna vaheldusrikkad. Sai sõidetud viljapõldude ja metsade vahel, mööda hiiglaslikest kivimürakatest ja mägedest, samuti meresoppidest ja järvedest. Muljetavaldavalt võimsa tamme all sain pingil jalga puhata. See oli ikka Tamme-Lauri tamme kategooriasse kuuluv pirakas poiss.

Kui oma päevast teekonda kaardilt vaadata, siis on näha, et päeva lõpp möödus päris huvitaval rajal. Meresoppide vahelisel maakitsusel. Ja see 26 km oli lisaks päris korralik mägede trall, mõnusal kitsal asfaltteel. 

Poole kuue ajal õhtul jõudsin Västerviki nimelisse linna, kus pidin plaanide kohaselt taaskord kämpinguplatsile koha lunastama. Enne aga väike keelekaste kellegi Harry juures pubis pärast kuuma päeva. Aga asjad ei läinud päris nii nagu plaanitud oli. Kui pärast pikka seiklemist kämpinguplatsi vastuvõtu hoone üles suutsin leida (läbides selleks sisuliselt terve selle kämpinguala) käratati seal telgiga ööbimise hinnaks jõhkrad 480 krooni ehk oma 46 eurot. Kukkusin seda kuuldes piltlikult öeldes perseli ja lõin pea ka ära. Kui pilt ette uuesti tuli lamasin juba selles mulle telkimiseks antud kohas (väike murulapp keset suurt platsi haagissuvilate vahel). Mulle jõudis kohale, et olin meeltesegaduses nõutud hinna ära maksnud ja avastanud end täielikust hullumaja puhvetist, kus ümberringi mõne meetri kaugusel karavanid, hulk sebivaid inimesi ja lastekari.  Üks väike laps röökis ka veel täiest kõrist. See olukord tundus mõistusevastane. Selgus, et tegemist on mingisuguse kuurortiga ja seal ongi hinnad oluliselt kõrgemad. Kui mõistus koju tagasi tuli, võtsin ratta ja läksin uuesti vastuvõtu osakonda. Õnneks ei hakatud seal vastu puiklema, vaid lubati mul lahkuda ja maksti saadud raha tagasi.

Seega tuli mul nüüd uus koht endale otsida ööbimiseks. Kuna kell oli juba 20 saamas, siis sõitsin kesklinna tagasi (edasi-tagasi tühja tallamist tuli oma 10 km) ja läksin esimesse baari Inglismaa – Horvaatia poolfinaali vaatama.  Hoolimata sellest, et ööbimiskoht oli absoluutselt teadmata endiselt. Eks hiljem siis näis, mõtlesin. Tähtsamad asjad kõigepealt. Mäng oli põnev, aga läks minu “õnneks” veel ka lisaajale ehk täiendav pool tundi otsa. Kui mäng lõpuks läbi sai, siis võtsin oma 78 asja ja siirdusin sama teed tagasi, kust kaudu enne linna saabusin ehk üle silla. Vaatasin linnast, et teisel pool kaldal mets paistab ja  lähen ja panen kuhugi lihtsalt telgi üles. Õnn sedapuhku naeratas mulle. Kella poole 11 ajal, kui oli juba parajalt hämar, märkasin, et asulamärgi juures oli muruplats, mis ühegi maja juurde ei paistnud kuuluvat. Pink oli seal veel pealekauba. Ilmselt mõeldud inimestele jala puhkamiseks, kes teisel pool silda linnas toimetamas käivad. No mulle oli see ideaalne koht, arvestades asjaolusid. Kui päris pimedaks oli läinud paningi telgi üles ja rahu majas. Naglalt. Tänasin mõttes ka muruniitjat, kes minu saabumise ajaks oli muru korrektselt madalaks püganud. Ja nõnda ma telki pikal viskasin ja luugid sulgesin. 

Ööbimine Västervikis

 

Hommikul pakkisin kiirelt asjad kokku, ütlesin kalda äärde minuga hüvasti jätma tulnud vähile nägemist ja siis juba õkva Norrköpingi kaema. Linna, mida selle paberi- ja tekstiilitööstuse ajaloo pärast Rootsi Manchesteriks nimetatakse (Suurbritannias asuvat Manchesteri peetakse maailma esimeseks tööstuslinnaks). Oma roll sellel on linnast läbi voolaval jõel Motalal, mille voogudes eile sai ka ise kämpingus kümmeldud. Täna nägin ka seda, kuidas loodusjõud ja tööstus koos võimsa jõu moodustavad. Ei tea küll, mis vabrikuga täpsemalt tegu oli, mille juures jõe jõudu sain imetleda, aga igatahes oli see muljetavaldav. Tšillisin veel natuke linnas ringi,  tõesti mõnus kesklinn on seal oma arhitektuuriliste suurteostega. Isegi tramm sõidab seal, mida ei näe Rootsis just liiga sageli.  

Vabrik

Järgmisesse linna Söderköpingusse oli sõita 16 km, millest vaid 2 tuli suure tee peal veereda. Nii et Norrköpingu kommuuni „pintsakud ja lipsud“ on päris hästi ratturite peale mõelnud ja teinud Rootsi kohta päris pikalt kergliiklusteid suure tee kõrvale. Söderköping oli aga ise taas suur üllatus minu jaoks. Kuigi linna sisenedes näitas, et keskusesse saab paremale keerates, siis ühe vasakul pool paistva kiriku uudistamiseks pöörasin hoopis sinna. Seal avanes tõeline vanalinn – klooster, 13. sajandil ehitatud St Lawrence kirik, munakiviteed, raekoda, mille taustal suur mägi. Lõi pahviks kohe. Istusin jupp aega seal Raekoja platsil. Tegelikult ei anna Söderköping ametlikult isegi linna mõõtu välja, kuna seal elab vaid ligi 7000 inimest.

Söderköpingu raekoja hoone

Mis sõitu puudutab, siis maantee E22 on armulisem ratturite vastu kui E4 ja maantee nr 56. Nimelt oli seal tee perv tehtud nii, et kui sõidusuunas on kaks rada, siis on tee perv kitsas. Kui üks rada, siis on tee perv pea 1,5 meetrit lai. See tundus väga hea lahendus ja jäi vaid loota, et nii jätkuks ka edaspidi, sest päris pikalt tuli seda maanteed veel vändata. 

Kell 19 jõudsin järgmisse toredasse asumisse nimega Valdemarsvik, ca 2800 elanikuga asula Östergötlandi maakonnas, Valdemarsvikeni lahe ääres. Väike poekülastus ja telefoni laadimine ning edasi siirdusin juba õnne otsima ööbimiskohaga. Õnn tuli ootamatult ruttu minu õuele. Vaevalt sain paar kilumeetrit sõidetud, kui tuli koht, kus pingid ja laud, mille rolli täitis 1890. aasta numbrit kandev suur veskikivi. Ühel pool platsi vaateks korralik kaljusein, teisel pool meresopp. Mis sa hing veel ihkad? Telgi sain ka kivisele pinnale kenasti üles. Isegi see, et sõidutee läks kohe kõrvalt mööda, ei häirinud kuigivõrd ega võtnud selle koha võlu minu jaoks ära. Lihtsalt vaatasin ja kaifisin seda kohta. 

Lemmik ööbimiskoht üldse Valdemarsviki külje all

Täna sai sõidetud vaid 65 km, kokku aga juba 3700 km. 

Vastu hommikut alustasid mõnekümne meetri kaugusel asuval maanteel suured rekkad oma saalimist ja mõtlesin, et oleks tore, kui nad kõik enne rokkari kukelaulu juba ära lähevad. Aga siis tõusis tugev tuul, mis laua pealt (mille eile need püha õhtu söömaaga pidanud moslemi pere meesliikmed olid kusagilt lähedusest kohale tassinud ja tagasi muidugi minu õnneks ei hakanud viima) asju maha lennutas ja ka telki korralikult sasis. Tõotas põnevat sõidupäeva, aga platsilt lahkudes kõvem tuul õnneks siiski vaibus. Loodus tühja kohta ei salli ja tuule asemele tulid taas üsna arvestatavad tõusumeetrid. Kõike head alati korraga ei saa, nii et menüüs on kas tugev tuul või suured tõusud. 

Leiutasin täna uue mõõtühiku – rekkameeter. Rekka mõiste alla mahuvad seejuures ka kõik veokid, tsisternid jms suuremad elukad. Võtsin eelduseks, et poolhaagis on 15 m ja koos järelhaagisega 20-25 m. Üritasin järge pidada, kui palju veokaid minust möödub. Kokkuvõttes läks umbes 45 km jooksul, kui neid üles viitsisin lugeda, minust mööda pea 700 rekkameetrit. Päris lõpliku tõena seda muidugi võtta ei saa, aga aimu annab, kui lõbus seal tee peal võis olla. Sest möödusid nad minust muidugi nii umbes poole meetri kauguselt. Sageli kõige kitsama koha peal ka, nii et teinekord võttis lenksu vähe vibamagi. Kuna päris pikal teelõigul polnud tee projekteerijate poolt üldse teeperve ette nähtud, siis maitsesid need meetrid „õige magusalt“. Mitte et pärast tee 3 realiseks  muutumist (mis tähendas ka kiirpiiruse või siis piirkiiruse suurenemist 100 km/h-ni) oleks üherealises pooles mõnusam olnud. 

Vahepeal tegin peatuse Skogshalli bussipeatuses, kuhu üks härrasmees oli pingi peale oma kirsad jätnud. Mõni jätab ratta peatusesse, eks tema siis oma kaunad. Või oli isegi nii viisakas, et võttis bussi sisenedes austusest bussijuhi vastu jalast ära. 

Kui 31 km oli sõidetud jõudsin Katrineholmi linna. Minu meelest üks ilus linna nimi võrreldes paljude teiste Rootsi linnadega. Linnast pole küll muud midagi rääkida, kui seda, et üks oluline ost sai siin tehtud. Nimelt õhtuseks ja hommikuseks veekeetmiseks vajalik gaas õnnestus kauplusest Intersport saada 99 krooni eest.

Katrineholmist edasi Norrköpingusse või siis Norrkämpingusse oli veel üle 50 km sõita. Natuke maad juhatas Kuugli mapp mind väiksemat teed pidi, kuid peagi tuli ka tõehetk. Ja siis läks teel mölluks. Nii tihedat liiklust vist polnud varem matka jooksul näinud. Päris närvesööv oli seal rekkadega külg külje kõrval sõita.

Ikka minu sõidusuunas liiguvad

Minu õnneks oli võimalik peagi taas suurelt teelt maha keerata. Ja nagu Rootsis sageli juhtus – täiesti stressirohkele sõidule võis ootamatult järgneda kohe taevalikult mõnus lõik. Nii ka nüüd. Järgnes 3-4 km sõitu täiesti järve kalda ääres jooksval väikesel asfaltteel, vaid paari meetri kaugusel veest. Vasakul pool suur kivisein, kuhu otsa inimesed on ka suutnud majad ehitada. See oli nauding.

Vastupidiselt üldlevinud arvamusele ja arstide väidetele, siis minu närvirakud selle lõiguga taastusid. Ja sel päeval ei pidanudki rekkameetreid rohkem koguma.  Tee viis väikesesse külla Abysse, kus kinnitasin veidi keha kanapastaga (mitte pizza või burksi ja friikatega!!). Edasi väntasin juba ainult mööda rattateed Norrköpingusse välja. Suurepärased teed ja väga head teeviidad samuti.

Läksin otseteed kämpingusse kohale, ei viitsinud sel päeval enam mööda linna ringi kooserdada. Maksin oma 200 “hõbeseeklit” ära ja maandusin telkimiseks mitteettenähtud kohta jõe äärde. See oli muidu paberite järgi grillikoht, aga kuna keegi huvi üles ei näidanud selle vastu, siis seadsin ennast sisse. Matke mind või koos telgiga. Mürakas kivi oli kalda ääres, osaliselt vees, osaliselt kaldal. Selle peal seistes oli päris hea ümbrust vaadata. Vees märkasin vaevu meetri kaugusel kaldast vähki ringi roomamas, veidi eemal ka krabi.

Vägev vähk läks krabiga tutvust sobitama, aga pidi pettuma, sest viimane oli juba hinge heitnud tema saabumise ajaks. Vähk lõi seepeale käega (õigemini sõraga) ja lasi jalga. Mina aga läksin ise veemõnusid proovima. Vette minna polnud selles kohas keeruline. Nii kui märja koha peale astusin kivil, nii jalad alt libisesid ja sumaki jõkke lendasin. Välja tulemisega oli pisut keerulisem, kuigi ma ikka enne vetteminekut uurisin maad ka muidugi selles osas, et kui kivi pealt ei saa, kus siis saab.  Siiski õnnestus end põlvedele kivi peale tõmmata ja käte abiga kaldal olevast kivi osast haarates vinnasin end välja. Kivi oli päris libe. Samas, ega see veest väljasaamine selles kohas mõne lapse või vanuri puhul väga naljaasi ei oleks. Peaks kuhugi eemale ujuma, et veest välja saada, sest vesi läheb seal ühtlasi ka kiiresti sügavaks.  

Edasine tee Norrköpingust pidi homme taas mööda rannikut minema, kui midagi vahele ei juhtu tulema. See tõotas päris keeruline tulema, sest Eneli väike veli E22 läheb ainult lõuna poole.  Päris mitu päeva oli veel seda jama vaja kannatada, aga lohutus oli see, et ükskord peab see lõputu Rootsimaa otsa saama ka.

Nagu juba eelnevalt sai märgitud, siis öösel käis paras triangel ja hommikuni välja. Öösel olid kõrvaklapid suureks abiks, et natukenegi magada saada, aga varahommikusele mürinale, kärinale ja tümakale vasturohtu enam ei leidunud. Aga polnud hullu, uni tuli kiiresti tagasi, kui lõpuks vaikus saabus. Kogu selle mürgli lõppresultaati sain hommikul näha Circle K bensiinijaamas, kus tahtsin enne teeleasumist läbi minna, et vett kaasa osta. See oli päris kohutav, mis rämpsuhunnikud seal ümbruses olid tekkinud. Kogu seda laga oli palgatud likvideerima kümmekond noort. Ja tööpõld oli neil lai. Kindlasti oli selliseid isetekkelisi prügimägesid veel teisigi, sest neid ameerika autosid koos haagissuvilatega oli tõesti kõik kohad täis – teed, kämpingualad, parklad.  

Päevasest sõidust suurt midagi pajatada pole. Lihtsalt mingi hetk otsustasin, et jään täna varem kuhugi laagrisse. Siiski, käisin korra vaatamas teepeale jäänud suurt Sundby lossi (Stora Sundby slott). Ei tea, kas tuntud norra suusaäss on hästi elama hakanud või mis. Huvitav oli selle lossi juures see, et 4 suurt torni sümboliseerivad 4 aastaaega, 12 väiksemat torni kalendrikuid, 52 tuba nädalaid aastas ja akende arv 365 päeva aastas.

Sundby loss

Edasi viis tee numbriga 56 üle väikeste saarekeste, mis asuvad järves. Ühe sellise ääres oli rekkameestele mõeldud-tehtud puhkekoht ja täitsa lubav järve äär paistis tee pealt. Ajasin ratta vee äärde ja viskasin end lebosse. Ei osanud arvestada, et ka kohalikud võivad seda platsi, mis tõesti üllatavalt avar oli, tahta sihtotstarbeliselt pühapäeva õhtul kasutada. Aga peagi hakkas pihta. Üks moslemi pere tuli järve äärde piknikku pidama ja seejärel veel teine. See teine suurearvuline famiilija maandus oma grillide ja tavaariga sisuliselt minu nina ette. Vaikus ja rahu oli nagu peoga pühitud. Ikka mitmeid tunde istus see pere seal, valmistas endale lõkke peal süüa ja üsna kärarikkalt ajasid juttu, lapsed möllasid ringi. 

Samas pole mul midagi kobiseda ka, sest 2 taldrikutäit liha toodi ka mulle. Ilmselt vaatasid, et mingi hulgus ja nagunii on näljas. Kui nüüd aus olla, siis oli neil sellisel juhul tuline õigus.  Päris hea kraam oli, mis nad mulle tõid. Kui söögid söödud, siis järgnes neil teejoomine ja tossama pandi vesipiip. Telefonist lasti kõigele krooniks araabia muusika viimaseid hitte. Selline inisemist meenutav laul. Iseenesest sõbralikud inimesed, ainult natuke lärmakad ja natuke tüütud. Lõpetuseks tõid mulle magusat ampsu ka. Üks väike jõmm tahtis kangesti minuga suhelda, kui telki üles panin. Aga no ei saanud aru tema soovidest ja tema minu jutust. Telgi ülespanek tundus talle vist selline huvitav tegevus. Läbi isa suu sain teada, et kutt tahaks korra telki sisse minna. Muidugi lubasin seda teha. Aga see vist oli päris hirmus katsumus talle, sest kohe krapsti oli jälle väljas ka.  Eks isegi peab teinekord julgust võtma, et õhtul telki minna. Kes teab, mis kollid seal sees võivad olla. Peale minu. 

 

 

Telkimiskoht järve kaldal

Hommikul sain ergutuseks mõne piisa vihma, aga see ei teinud õieti märjakski. Kiiremini liigutama pani end aga küll, et asjad kokku saaks. Järgmised pool päeva vahelduva eduga küll tilkus, kuid õnneks oli sellele vaatamata soe. Maanteel numbriga 72 oli lausa lust sõita, teeperved olid väga laiad. Samas jõudsin peagi järgmise numbriga teele – tee number 56, seda aeda pole tehtud puust. Ehk jälle vana hea kolmerealine, kuigi tegu polnud üldse Eneliga ega muu E tähistusega teega. Kiirusepiirang 100 km/h siin eeldab ilmselt pidevat möödasõiduraja olemasolu vaheldumisi sõidusuundades.  

Järgmine peatuskoht Sala asula Sala kommuunis. Ärge kellelegi siis öelge, kole salajane värk. Salaja Salas veedetud poole tunni jooksul tuli ka päike jälle välja ja seda täitsa avalikult. Kohe hakkas ka mõnuga kütma. Märkasin, et olen juba parajalt jumekat tooni läinud selle päikesega. 

 

Eesmärgiks oli jõuda Rootsi suuruselt kolmanda järve Mälareni (1190 km², 66m suurim sügavus) kaldal asuvasse üle 100 000 elanikuga Västeråsi nimelisse linna hiljemalt kell 16, sest siis hakkas jalgpalli MM 1/4 finaal Rootsi ja Inglismaa vahel. Muuseas, Västeråsi linn olevat terve Skandinaavia vanimaid, kuna viikingite asula asus seal juba enne aastat 1000. Naiivselt olin plaaninud nimetatud mängu vaadata juba väljakujunenud traditsiooni kohaselt O’Learys pubis. Aga kus sa sellega, linn oli minu saabumise ajaks puupüsti rahvast täis, nii et ei mahtunud liikumagi, rääkimata spordibaari pääsemisest.  Linnaväljak oli samuti tihedalt inimesi täis. Olin rootslasi alahinnanud, arvates, et nad suurt pidu püsti ei pane sellega seoses, aga näe, võta näpust.

Igatahes oli huvitav endalgi sellest melust osa saada ja kollasärkide kaasaelamist jälgida. Mängu lõpp oli nagu ta oli ehk viikingitel tuli kaotusega leppida ja inimhordid läksid jälle laiali. Ilma märatsemiseta. Kusjuures väljakut ehtisid lisaks arhitektuurilistele vaatamisväärsustele ka hulk pronksi valatud jalgrattureid. Ja kogu seda kompotti oli valvamas suur hulk korravalvureid. 

kohalik tour de France 

Pärast mängu lõppemist võtsin posti küljest oma ratta koos träniga kaasa ja läksin ühte väikese jõe kaldal asuvasse ja sellega seoses muidugi kallisse söögikohta einestama. 

vaade sillalt 

Kullahinda maksnud roog sisse aetud hakkasin kusagil linna servas asuva kämpinguplatsi poole liikuma. Mingist hetkest aga enam rattaga sõitmisest midagi välja ei tulnud, sest mereäärsel kergliiklusteel oli taas tohutul hulgal inimesi. Selgus, et see jalgpallivaatamine linnaväljakul oli kukesupp võrreldes ühe teise samal ajal linnas toimuva üritusega. Nimelt juba kolmandat päeva oli linnas käimas maailma suurimaks peetav vanade ameerika autode näitus. Ja seda üritust korraldatakse siin linnas juba üle 40 aasta. Täiesti lambist sattusin sellise ürituse otsa, millest ma varem kuulnudki polnud. Väga raju.  Hetkel oli minu ees algamas nende autode rongkäik ja see autode rivi oli tõesti ülipikk ja väga vinge. Üks taat tee ääres ütles, et sellel üritusel (Big Meeting) osaleb üle 20 000 inimese erinevatest riikidest. Rivis liikus nii uhkeid ja stiilseid klassikuid (Cadillac), lihtsalt vanu Ameerikas toodetud hiiglaslike mõõtmetega romusid kui ka tuunitud versioone. Politseinikke oli liikumas sealgi hulgi, aga nad ei teinud väljagi, et autode kapottide peal trampisid õllesed autosõbrad, osad rippusid ustest ja pagasnikutest väljas, joogid näpus. Loomulikult saatis seda kõike ka väga vali muusika. Eks ikka rockmuusika, mis muu. Nendele muusikasüsteemidele oldi selgelt kõvasti investeeritud. Ühesõnaga täielik pidu ja pillerkaar. Ehk ühtlasi paras edevuse laat. Aga äge igatahes.  Ja tee ääred olid inimesi paksult täis, mõned olid isegi toolidega end vaatama sättinud, samuti karastusjoogid käes. Tee ääres oli ka hulk kaupmehi, kes müüsid erinevat söögipoolist ja magusat. Korralik rahvapidu ühesõnaga. Ilmselt suve tippsündmus linnas. 

Mõningaid näiteid ka sellelt paraadilt:

Kuidagi tuli sellest massist end lõpuks ikkagi läbi murda, aegajalt peatudes ja uusi romusid või uunikume jõllitades. Võttis aega, mis võttis, aga aega võttis ja jõudsin lõpuks ehk kusagil kella 20 paiku kämpingualale. Vastuvõtupreili teatas, et telkijate check in-ga tegelevad väljas liikuvad turvamehed. Pöördusin siis nende poole. Aga need tegelased teatasid mulle, et alates kella 19-st nad kedagi enam ei tsekinni. Ruumi oli, inimesed olid, aga nad lihtsalt ei teinud seda. Ei mingeid erandeid, ei mingit vastutulemist. Kuradi rootslased. Ei jäänudki muud üle, kui tagasi sõita. Tee ääres olin näinud veel mingeid laagriplatsi moodi asju. Leidsingi umbes sellise telklaagri nagu meil mõned aastad tagasi pillid kotti pannud Rabarocki festivalil oli. Sain väravas ilusasti ühe turvaga jutule ja mul lubati oma kolaga ööbida metsa all, tasuta. Hea, et niigi läks. Sai väheke ka mõne habetunud ameerika autode fännist taadiga juttu ajada, kes juba aastaid sel üritusel käinud ja käivad muudkui ka edasi. 

Minu laagrinaabrid ja nende päevinäinud neljarattaline sõber (ps vaata tausta esimesel pildil – sealt akendest kostus ka kõrvulukustav tümakas) 

Boonusena tasuta telkimise eest oli aga garanteeritud hommikuni võimsate ameerika autode lõrin ja mürin. Sest ega nad siin muud ei teinudki, kui paarutasid ringi ja lakkusid ööd ja päevad. Tuleb tunnistada, et möllu need tegelased ka tegid. Kell 5 hommikul veel kuulsin üht liikuvat diskoteeki urisedes mööda sõitmas, ainult inimeste lällamine oli veidi vaiksemaks muutunud. Kusjuures sõiduvahendid olid täiesti pungil täis inimesi surutud. Loodetavasti kaine või kainem autojuht sai lustida karja purjus sõpradega. Tundus siiski, et asjad oli seal ürituse ajal võimumeeste kontrolli all (olenemata sellest, kuidas see kõrvalvaatajale võis tunduda) ja politsei lasigi teatud piirini asjadel sündida. Igatahes väga lahe, et just sel ajal Västeråsi külastama sattusin.  Lahe, et just sel ajal Västeråsi külastama sattusin.  

Päeva lõpetuseks ööbimiskohtadest ka. Mulle oli kohale jõudnud (parem hilja kui mitte midagi), et Rootsis on pehmelt öeldes keeruline ööbima pääseda kuhugi veekogu äärde, kui just ei taha kämpinguplatsi omanikule sajalisi luftitada (seda teksti päevaraamatust blogisse trükkisin iroonilisel kombel muidugi just suure järve kaldal). Aga mõnus alternatiiv veekogule on telkida männimetsas, kus on avarust, pehme istumis- ja magamisalune, samuti on Rootsi metsades hulk suuri kive, mida saab mööblina kasutada (tool, laud, samblasofa seljatugi jms).

Hommikune ülestõus venis taas päris pikaks, nagu ikka voodis ärgates. Tahaks ju viimast võtta.  Lõpuks sain siiski jalad alla ja siis juba hommikusöögi jahile. Peremees eile teatas, et köögis võib kõike süüa, mis kätte saad. Röstris tegin sooja saia ja kohviaparaat sai ka oma ülesande kätte. Kõht täis ja aeg asuda pakkima. Päeva kõige nürim osa ongi hommikune asjade pakkimine. Lisaks oli eile ratta spidomeeter mind teavitanud, et tal hakkab patarei tühjaks saama ja tore oleks, kui ma uue talle sebiks. Tegin kompuutri tagant korraks kaane lahti, vana inimene ei mäletanud peast patareinumbrit ju. Ja korras – spidomeetri mälu oli nagu peoga pühitud, alles jäid vaid andmed  kogu distantsi ja sõiduaja kohta (st ka varasemad sõidud enne matka). Andmed matkal läbitud kilumeetrite kohta olid kadunud nagu tina tuhka. Nüüd oli küll hea meel, et sõiduandmeid olen kogu aeg ka blogisse trükkinud, seetõttu ei läinud olulised andmed päris kaotsi. Õhtul panin uue patarei ja rattakompuutri mälu tühjenes taas ning päevaga kogutud 80 km lendas jälle vastu taevast. Nagu poleks olnudki – trip dist 0.00. Ajas harja punaseks küll see asi. 

Hostelist liikuma sain üsna talutaval ajal. Väike tiir süstembolagetist ka läbi, et õhtuks paar mahedat varuda. Kella 11 ajal käis seal äris juba paras tunglemine ja kogused korvides ja kärudes olid tähelepanuväärsed. Märkasin ühel letil ka legendaarse hard rock bändi Motörhead nimelist viskit, mis oli talle täitsa sobiva hinnanumbriga – 666 krooni. 

Gävlest väljasõit võttis päris palju aega, aga tuleb kiita siiski selle linna rattasõbralikkust. Väga mõnus ja mugav oli sõita. Ainult navigeerida telefoniga oli suhteliselt komplitseeritud, sest päike paistis otse peale ja pöörata tuli pea iga 100-300 meetri tagant. Puude varjud olid heaks abiks, sai vähemalt korra vilksamisi näha, mis edasi saama hakkab.  

Täna siis tuli lõplikult paika panna, kust kaudu edasi minna. Gävle oli selline koht, kust edasi olid võimalikud 3 erinevat varianti. Üks oli selline, nagu kodus teekonda joonistades arvasin ehk mööda rannikuäärt. See aga tähendaks ka läbi Stockholmi sõitu. Nagu eile arutasin iseendaga, siis seda ei tahaks väga teha, värskelt meeles veel Helsingist läbisõit. Teine võimalus oli minna esialgu Stockholmi suunal,  kuid Uppsalast ära keerata ja Västarasi kaudu lõuna poole sõita. Kaardile peale vaadates oleks see tähendanud aga seal kusagil vahepeal päris kahtlaste teede läbimist ja üsna pikalt. Olin neid Rootsis juba piisavalt tunda saanud – nii kui teed kuhugi pärapõrgusse lähevad, on kohe jama majas. Ja kolmas variant oli jätta ka Uppsala kõrvale ja minna otse lõunasse Västarasi poole, kuhu viisid korralikud maanteed (ilma E tähistuseta). Valisin ilmselt kõige ratsionaalsema võimaluse ehk selle viimase. See tähendas küll minu plaanitud distantsi lühenemist, aga kilomeetrite arv matkal polnud kunagi mingi eraldi eesmärk omaette olnud. Peaasi, et tiir lombile peale tehtud saab. Mis siis, et AK-s hõigati välja, et eesti mees sõidab oma 8000 km maha. Reaalsus on plaanidest teinekord erinev. Kui on võimalus vältida Enelit ja kõige hullemaid Põrgupõhja kruusateid, siis ma usun, et on arukas, kui ma end ja Tuulemurdjat pisut säästan. Siiski olgu lisatud ka see, et kindlasti polnud mul eraldi eesmärgiks ka kilomeetreid miinimumini viia, et saaks kõige väiksema vaevaga läbi aetud.  Aga teatud optimeerimine oli siiski möödapääsmatu või lihtsalt mõistlik. 

Elav vesi 

Sõit ise kulges eriliste viperusteta. Üsna sile maa vaheldus väheste tõusudega. Sooja oli 26 kraadi, päike paistis ja tuju endiselt hea. Väike piruka ja jogurti paus  Hedesunda nimelises asulas. Kui pea 75 km oli seljataha juba jäänud, jõudsin suure tee ääres asuvasse rekkameeste kohvibaari. Toiduks ikka hamburger ja friikartulid, mis muud. Peale juua võimalus erinevaid limonaade. Loodan, et rootslased kodus ikka veidi paremini toituvad, kuigi tänavapilt nagu ei kinnitanud seda lootust. Päeva lõpuks jõudsin omadega taas mändide alla. Telk sai püstitatud oma 40-50 meetrit teest eemale, aga mingit erilist liiklust seal õnneks ei olnud, nii et sai üsna mõnusas vaikuses sambla peal leiba luusse lasta.  

Selleks, et õhtuti oleks lihtsam oma tegemisi blogisse trükkida, on mul kombeks olnud päeva jooksul kõige tähelepanuväärse kohta märkmeid teha oma päevaraamatusse. Vana hea pastaka abiga. Ja neid märkmeid oli palju. Seda tõendab asjaolu, et Venemaalt ostetud pastakas sai täna tühjaks ja üks märkmik ka täis soditud juba.  Õnneliku juhusena leidsin ühest kohalikust marketist lisaks pastakatele (ikka kahekaupa tuleb sulesepal pastakaid osta) ja uuele päevaraamatule ka niiti ja nõela. Mitte polnud seni leidnud kuskilt, aga püksid nõudsid juba “kirurgilist” sekkumist, muidu ei oleks kannatanud neid enam kauem avalikus kohas kanda.  Ja peene näputöö sai õhtul laagris ka ära tehtud. Läks niit nõela silmast läbi küll ja auk pükstes paranes kui võluväel rätsepmeistri käe läbi. Õhtuhämaruses oli kohe teine tubakas istuda tervete pükstega mändide all, krõbistada süümepiinadeta küpsist, rüübata lahustavat kohvi ja selle alla paar lonksu sambla mahedat. Ainult üks ohumärk kerkis üles, nimelt tundus, et vee keetmiseks ja toidu vaaritamiseks ettenähtud gaas  hakkas otsa saama. Tuli edasiseks kõrva taha panna, et   leida mõnes linnas koht, kus saaks uue gaasi hankida. 

Õhtune laagriplats mändide all

Tänane ärkamine oli küll üsna hiline, aga startisin ikkagi tavapärasel ajal. Vot need tänased teed olid need õige magusad nagu Latipac (tagurpidi Capital) Tootsile, ei saa nende kohta kohe ühtegi paha sõna öelda. Või noh, seda saaks muidugi ikka eestlasele omaselt, aga las jääb seekord siiski ütlemata. 

Kuna teed olid täna head ja aeg lendas kiiresti, siis sõidust midagi erilist rääkida polegi. Igav liiv ja tühi väli! Siinkohal lähevad minu tänusõnad Juhan Liivile, tänu kellele saab isegi siis kultuurselt nuriseda, kui kõik tundub hästi olevat. Aga eelnevalt olin välja nuputanud, et tänane päev võiks lõppeda Gävle linna kämpingus. Gävle on selline mõnus ja parajalt suur linn 75 000 elanikuga, mis asub Gävleani jõe suudmes ja on Gävleborgi lääni keskuseks. Muuseas, selles linnas toodetakse Gevalia kohvi, mille nimi tulenebki Gävle ladinakeelsest nimest. Linnaõigused anti Gävlele aastal 1446. Lisada tuleb seda, et Gävle on niisama rattasõbralik linn kui Umeå. Lausa lust oli linna sisse sõita. Eriti kui kohe kesklinna jõudes märkad sinimustvalget lippu tänava kohal uhkelt lehvimas teiste lippude hulgas. 

Edasi tuli hakata järjekordselt öömaja otsima. Interneedusest sain info, et Gävle kämpingus maksab telkimine muidu 150 krooni, aga kui tahad elektrit ka, siis 290. Tundus väga müstiline hinnavahe. Samas see elekter tähendab peamiselt seda, et haagissuvilaga kämpijad saavad oma liikuvat kodu laadida.

Gävles olles kaarti vaadates selgus, et sinna kämpingusse jõudmiseks tuleks 10 km tagasi linnast välja sõita ja see ei tulnud siiski kõne alla. Panin Booking.com lehele otsingu, et mis võimalused veel on. Saada oli umbes 1 km kaugusel asuv voodi ja hommikusöögi variant (B & B). Hind paarkümmend kulli kallim, aga asjaolusid arvestades langes otsus selle kasuks. Kuna linnast edasi sõita enam soovi ei olnud, siis oligi valida, kas 30 euro eest telkida 10 km eemal või 50 euro eest magada toas ja siinsamas. Kuna äsja oli pangakontole laekunud puhkuseraha (piip-piip ja raha tuleb!), siis võis seda pattu endale lubada, et päris kopsaka hinna eest tuba võtta.

Toas sain rahulikult tahvlit, telefoni ja akupankasid laadida. Lisaks sain riideid pesta ja ennastki kasida. Selle majutuskoha omanik oli nähtavasti pärit sellisest kultuurist, kus iga kunde poole pöördutakse kui „my friend”. Aga las ta siis maifrienditab, kui tahab, mõtlesin.  Muidu sõbralik tüüp oli. Õhtul sai veel tiir linna tehtud, et pilt silme ees oleks, kus öömaja sain. Positiivsed mälestused võtan sellest linnast endaga teele kaasa. 

Monument perse laiaks istujatele

Gävle linna moosekant

Õhtul tuli ka natuke tulevikku vaadata ja üks otsus ära langetada. Umbes 170 km kaugusel Gävlest oli ees terendamas Stockholm. Põhimõtteliselt otsustasin, et jätan see kord Rootsi pealinna minemata ja põikan sellest mööda. Ei näinud mõtet suurlinnas ekslemisele aega kulutada nagu Helsingis, pealegi olen seal korduvalt ka käinud. Seega uued tuuled plaanides ja suund Gävlest otse Norrköpingi peale. Sellega näpistasin oma teekonna hinnanguliselt paari päeva võrra lühemaks võrreldes sellega, kui oleksin jätkanud rannikuäärt mööda ja läinud läbi pealinna. 

 

Eile sai oma santlaager siis mustikate otsa püsti pandud. Aga tasub veel lisada, et teel sellesse imelisse ööbimiskohta kaotasin pakiraami küljes olevate pakkide peale seotud 1,5 l veepudeli.  Õnneks oli mul kombeks vett kaasas tassida rohkem kui momendil vaja. Sain sihtotstarbeliselt ära kasutada seda lännikut, millega Pille mulle Soomes rabarberikisselli tõi. 

Aga see eilne ööbimiskoht oli ikka meeldejääv. Juba seetõttu, et selle nautimiseks tuli nii palju vaeva näha – mööda seda õnnetut kivi- ja liivateed sõita, kogu oma krempel 30-40 meetrit tee pealt alla järve äärde ja pärast üles tagasi vedada. Aga oli pingutust väärt ka.

Hommikul sain kell 9 telgist välja ja peale 10 olin valmis ka lahkuma. Esialgu jätkus sõit samamoodi nagu eile lõppes ehk esimesed 3,5 km olid sarjast “Minu Rootsimaa – häda ja viletsus”. Edasi läks siiski olukord paremaks. Järgmise suure järve juures olid härrased svenssonid raatsinud ühe krundijagu maad isegi ujumiskohaks jätta. Milline raiskamine! Kui nüüd iroonitseda. Seal järve ääres oleks olnud ruumi ka telkimiseks, aga mul oli eile samuti mõnus koht olemiseks ja magamiseks. 

Pärast asfaltteele jõudmist hakkas mul tekkima kuri kahtlus Kuugli mapi kavatsustes. Kui jõudsin mingi aeg Enelile välja soovitas mapp mul millegipärast siirduda vastassuuna vööndisse, et saaks üks hetk vasakpöörde teha ja kruusateid nühkima minna taas. Juhul, kui enne auto alla ei jää muidugi.  Ma igatahes keeldusin kategooriliselt sõitmast Kuugli mapi poolt pakutavat rada! Mu paljukannatanud Tuulemurdja ilmselt oli sellega väga nõus, sest alles vintsutused ju lõppesid. Selle asemel tegin hoopis koostööd Eneliga ja asi sujus sedapuhku kenasti. 

Täna sai läbitud kaks Gävleborgi läänis asuvat linna –  15 000 elanikuga Hudiksvall ja 12 000 elanikuga Söderhamn.  Söderhamnis nägin ka märkimisväärset Oscarsborgi vaatlustorni aastast 1895.

Ööbimiskohaga täna nii palju ei näkanud kui eile. Olin omadega poolenisti võpsikus, teise poolenisti männikus ja kolmanda poolenisti sõidutee ääres.  Sääski oli siin taas nii, et tapab. Ostsin eelnevalt tanklast küll sääsevastaseid vahendeid, aga ilmselt sääskede ametiühing ei olnud sellele kooskõlastust andnud, igatahes mürk neid vereimejaid maha ei võtnud. Nii et kasu sellest ei mitte kirbu sittagi. Ja selle ilusa mõttega oligi paslik päev lõpetada.

Seekord siis nii

Ärkasin kajakate kisa ja laste kilkamise peale juba kella 8 paiku, aga telgist välja viitsisin end ajada ikka alles kell 9. Kasutades kämpinguplatsi hüvesid tegin avalikus köögi- ja pesunurgas veekeetjaga sooja vett endale lahustuva kohvi jaoks, sõin oma murumättal hommikust, sulpsasin korra mere külmadesse voogudesse, pakkisin asjad kokku ja tegin platsilt minekut. Panin tähele, et mõni mees on kämpingusse tulles küll pool elamist kaasa vedanud. Haagissuvila ise pea 6 m pikk, kaasas suured toolid ja lauad, grillid ja muu träni.  Loomulikult olid suvilate külge seotud ka terve pere jalgrattad.

Kämpingu territooriumilt paar kilumeetrit edasi sõites nägin vähemalt kahte sellist kohta, kus oleks saanud ilma kuludeta ööbida,  aga no kus sa suure linna külje all selle peale oskad loota, arvestades senist praktikat Rootsis mere ääres telkimiskoha leidmisega. Väike õppetund siiski, et nende raharöövlist kämpingute kõrval võib hea õnne korral leida mere ääres ruumi, kui otsida. Aga see oli ka alles esimene kämpingu kogemus Rootsist. 

Sõita oli väga mõnus. Lõpuks ometi oli kohale jõudnud tõeline suveilm, 26-27 kraadi oli ikka sooja. Õhtulgi ei pidanud enam kõiki hilpe selga viskama, et külm ära ei võtaks.  

Üks tähelepanek Rootsi kohta ka, mis otseselt tänast sõitu ei puuduta. Nimelt istub Rootsi linnades palju kerjuseid söögipoodide uste taga. Kindlasti on nad aga platsi sisse võtnud kohalike alkoholipoodide ukse kõrval. Ilmselt rõhuvad alkoholiostjate südametunnistusele ja äkki soovivad niimoodi oma karmavõlga vähendada. Pean tunnistama, et mina end karma ees võlgu ei tunnistanud. Toetan teinekord mõne euroga pigem inimesi Eestis ja mitte siin, kus neil nagunii mingid kobedad sotsiaaltoetused lahkelt Rootsi riigilt saada on. 

Jõudsin oma eksirännakutega Harmangeri asulasse ja leidsin ka söögikoha. Selleks osutus sedapuhku pizza restoran. Esimest korda matka jooksul säärast asutust külastades (arvestades ka Soomet) oli koht täitsa meeldiv. Oli ruumi, oli valgust, hinnad olid varasemast pisut odavamad, teenindus enam vähem ok, ja, mis seal salata, 25 kraadisest  soojast saabudes ja higist tilkudes kulus ka üks külm õlu ära. Õlle nimi oli muuseas Höga Kusten. Väga päevakohane mark ja maitses ka hästi. Samal ajal näidati telekast jalgpalli MM Rootsi ja Šveitsi mängu, millele ka söögikoha peremehed tulihingeliselt kaasa elasid. Seda oli mõnus vaadata, rääkimata sellest, et Rootsi võitis selle mängu. Samas ei pidanud ma eile endale antud sõna, et olen rootslaste vastaste poolt. Skandinaavia poisid on siiski sümpaatsemad kui kesk-eurooplased. Kuidas siis teisiti, kui siin riigis külalisena nende teid kulutanud olen. Tublid põhjamaa viikingid hoiavad oma maa lippu kõrgel ja see on kõva sõna. 

Aga sõit kulges täna nii ja naa. Kuigi selliseid kilumeetriseid tõuse (nagu üleeile) ja väga järske tõuse (nagu eila veel) enam väga ei olnud, siis sellele vaatamata päris sile see maa ka polnud. Samas esines palju hoogu pidurdavaid seisakuid, et mitte õigest kohast mööda panna. Kohati oli segadust tekitavaid väikseid teid ja kerge oli valesse suunda sattuda. Ühe korra õnnestuski mööda panna, aga mitte õnneks väga hullusti. Pigem isegi vedas, sest seetõttu sattusin Enelile, kus üllatuslikult polnudki kolme raja teemat ja sai täitsa rahulikult laial teepervel sõita. Ühe väiksema tee ääres seisis sõna otseses mõttes hüljatud ja puruks pekstud auto. Seda oli löökide jälgedest näha esiklaasil. Kellelgi oli vist halb päev olnud. 

Päeva lõpp kippus ikka kuidagi lappama minema. Harmangeris valisin Kuugli mapis suuna Hudiksvalli poole, kuhu oli plaan jõuda järgmisel päeval. Mapp näitaski kõrvalisi teid, mille juures oli lähedal näha ka järvi. Sinna oma ratta noka pöörasingi. Ütleme nii, et need teed olid sellised, et mingit kriitikat ei kannata ja tolle sõidu hetkeemotsioonid ei kannata ka trükimusta. Kui tee oli sile, siis liikusin umbes 8-9 km/h  ja kui oli laskumine, siis “tuhisesin” alla suisa 12-13 km/h. Lisaks kividele (millega rootslased metsateedel ei ole koonerdanud) oli siia ka liiva lisatud, nii et sai vänderdada ka pehmes pinnases oma pagasiga.

Järvede äärde, mida kaardilt nägin, üksik rattur ei mahtunud, sest need olid maju täis pikitud.  Keset pärapõrgut oli veel üks väiksem järveke, kuhu lõpuks endale koha siiski leidsin selle päikese all.  Selleks tuli isegi ühe tõkkepuu alt läbi ronida koos rattaga ja kuna tulin tee pealt alla järve poole üle mätaste ja kivide, siis tassisin seekord kompsud rattast eraldi alla. Aga koht ise oli küll ilus. Tegin ka pärast saabumist sulpsu rabamusta järve.  Ühtlasi oli see vist esimene kord mul metsas päris ihualasti ringi jalutada, kui alt järve äärest üle mätaste tagasi ratta juurde tulin. Täitsa mõnus oli, hakka või  nudistidest aru saama. Päris suur järsak oli siin ülevalt teelt alla järve juurde. Eneli oli aga ikka kuskil minu lähedal, pidev müra sealt kostus veel kolmveerand üks ööselgi. Tundus, et usinad rootslased öösiti ei magagi. Sellele päevale sai punkt pandud ja põdrakärbeste eest ära telki magama kobitud. 

Õhtune laagrikoht

Nagu viimastel päevadel tavaks saanud algas hommik päikese ja soojaga. Õhtune külm oli jälle meelest pühitud ja ajalugu. Tänaseks sihtmärgiks olin määranud endale Sundsvalli nimelise linna. 

Kui eilset päeva iseloomustasid suured teed, pikad tõusud, avarad ja võimsad vaated ning üsna tihe liiklus, siis täna oli olukord sootuks teistsugune. Esimesed 30 km möödusid väikestel kitsasetel teedel ja metsade vahel, vahelduseks järsud tõusud, aga õnneks liiklus oli enamasti rahulik. Minu jõuvarud pandi taas proovile, küllaltki arvestatav küngas tuli ületada. Vahepeal sai oma pool tundi jutti peamiselt ülespoole vändata, millele järgnes 3-4 km ainult laskumist. Laskumistel täit hoogu ei julgenud sisse lasta, sest vanal asfaltkattega teel oli õige palju muhke ja lohke, mõni korralik auk ka sekka. Kui 30 km sai läbitud jõudsin suurele tiheda liiklusega teele numbriga 313.

Päeva esimesed 38 km tulid sedapuhku ühe hooga ja ilma peatuseta. Kuigi sõna „hooga“ on ilmselt siinkohal pisut kohatu kasutada, kuna künkast üles rühkides oli kiirus kohati alla 10 km/h. Aga ei saa öelda, et sõit seal oleks kuidagi kehv olnud. Vastupidi – päris äge murdmine oli. Pigem oli raskem isegi allamäge sõit, mis kippus üsna ohtlikuks minema kohati. Kui ei märka pidurit panna, siis võid paraja hooga auku sisse kihutada ja üle lenksude maha prantsatada. Puude varjude tõttu teel jäid mõnedki augud õigeaegselt märkamata ja pääsemine oli napp.  

Sundsvalli jõudsin siiski ühes tükis. Selline keskmise suurusega linn on see Sundsvall, kus elab ca 50 000 inimest. Linna keskuses asub Gustav II Adolfi monument. Asja eest ka, sest just tema ajal Sundsvall linnaõigused sai 1621. aastal.

Gustav II Adolf isiklikult

Kui nüüd meenutada oma senist teekonda, siis sel ajaperioodil on Rootsis ikka päris suur hulk asundusi linnaõigused saanud. Ja mitu linna just 1620-1621. Sundsvalli on tabanud ajaloos mitmed hävingud. Aastal 1721 põletati linn Põhjasõja käigus venelaste poolt maha. 1888 tabas Sundsvalli aga ulatuslik tulekahju (väidetavalt Rootsi ajaloo suurim), mis hävitas suure osa linnast. Pärast seda katastroofi võeti vastu otsus ehitada linna ainult kivist maju.   

Linna sisenedes peatusin Shelli tanklas, et mingi konkreetne sihtkoht telefoni Kuugli mappi sisestada orientiiriks. Seal torkas silma vaatepilt, kui noor neiu tõstis oma veoki mehhanismidega ühe Cramo väikese kopa veoki peale nagu muuseas, kinnitas selle rihmadega, ronis rooli ja sõitis minema. Vot see on võrdõiguslikkuse musternäide, mis töid siin noored neiud ka teevad.  Aga see konkreetne koht Sundsvallis, mille telefoni sisestasin, ei olnud midagi muud kui vana hea O´Learys pub. Juba traditsiooniks saanud jalgpalli MM vaatamise koht. Olin sellenimelises baaris söönud, joonud ja jalkat vaadanud Piteas, Skellefteas, Umeås ja Örnsköldsvikis (see viimane nimi jäi mulle lõpuks isegi pähe). Ega suuremat sõitu selleks päevaks rohkem ei plaaninudki, sest tuli tõele näkku vaadata ja tunnistada, et need tõusud (täna ja üldse viimastel päevadel) oli mu õrnadele jalakestele oma mõju avaldanud. Ehk puhkus kulus ära.

Seega hüva nõu nüüd kallim tõest ehk kuhu minna ja mida teha. Esimese asjana tuli meelde proovida internetist kämpingut. Pärast Brasilia – Mehhiko mängu vaatamist ning burgeri ja friikartulite ablast konsumeerimist segatuna Falconi õllega (tervislik toitumine vol 87) võtsin suuna 4 km kaugusel linnast asuvale kämpinguplatsile, mis asus minu jaoks ka õiges suunas. Arvasin oma otsatus naiivsuses, et võrreldes Soomega ei saa Rootsis veelgi kallim olla telkimiskoha eest maksta. Jõudsin ilusti kohale. Plats asus mere ääres ja kõik tundus hea. Astusin siis rõõmsalt retseptsioonihoonesse sisse. Leti taha astus noorem naisterahvas, kel paistis olevat ununenud hommikul habe lõua alt ära ajada. Teatas, et telkimise hind on 200 krooni (ca 20 €). Aga see pole veel kõik – öeldi, et kui telkida tahad, pead ostma ka Euroopa kämpingukaardi hinnaga 160 krooni (ca 15 €). No tsäkk pott. Oleks nagu kausitäis külma vett näkku visatud (mitte et see vesi oleks mööda külgi maha jooksnud). Kuidagi ei viitsinud enam edasi sõita, kui juba laagerdamise idee juurdunud oli peas, aga nii palju raha ei oleks ka maksta tahtnud. Aga sellegipoolest maksin ja see telkimine läks maksma mulle 360 krooni ehk ca 35 eurot. Põhja-Rootsis Töres maksin 200 krooni ruumis sees ööbimise eest. Ja Soome kämpingutes ei maininud keegi mingit Euroopa kämpingukaarti. Siin aga sellest pääsu polnud. Püüdsin küll keelitada erandit tegema ja korraks silma kinni pigistama, kuid edutult. Öeldi, et saage aru, companyˋ s policy (firma reeglid) on companyˋ s policy. Ehk reeglid on reeglid. Alternatiiviks (no et kui põlgan selle telkimishinna kalliks) pakkusid “soodsat” tuba hinnaga 800 krooni (ca 77 €). Rootsi ikka jätkas ebameeldivast küljest üllatamist.  

Päris palju kohalikke ja mittekohalikke inimesi oli oma karavanide ja haagissuvilatega end sinna kämpinguplatsi parkinud. Ühel pikem suvila auto taga kui teisel. Sebimist oli ümberringi palju.  Aga tuleb tunnistada, et ilusas kohas see kämpinguplats oli. Pärast karastavat suplust üsna külmas merevees istusin laua taha, kirjutasin blogi ja vaatasin mere kohal taevast, mis oli oranži tooni ja tundus suisa põlevat. Muinasjutuliselt ilus vaatepilt. Ja õhutemperatuur oli seekord juba +15 ja mitte +3 või +5 nagu varasematel õhtutel. Nii et sai juba pikemalt istuda ja nautida. Ka üks merest kerkinud kividest saar oli kohe kõrval, seal sain ka väikese tiiru teha ühelt kivilahmakalt teisele karates.  

 

Vaade Sundsvalli kämpingus

Kaarti vaadates tundus, et olin juba päris suure kaare ära teinud ja päris kaugele jõudnud, sest Stockholmi jäi Sundsvallist veel vaid 400 km. Ja mis see tühine neli sotti minu käes enam ära ei ole!