62. päev (27.07.) Kollund – Langballigau 38 km

Tänane päev kujunes ikka “tõsiseks andmiseks”, paugutasin lausa 38 km. Selleks tõusin hommikul varavalges – juba kell 10 roomasin telgist päevavalguse kätte nagu jaaniuss, silmad sätendamas. Vara üles, hilja telki, nõnda süttis minus helkki! 

Hommikul pikutasin niisiis ikka mõnuga. Telk oli kenasti kõrgete puude okstega varjatud ja hommikupäike ligi ei pääsenud.  Täna kõrgus pea kohal võimas 20-30 meetrine pajuliste sugukonna papli perekonda kuuluv haab. Kui ma nüüd sellega puusse ei pane. Aga külje all oli küll nii kõva, nagu oleks kivipõrandal maganud. Naabertelkijad hakkasid juba varakult sebima, aga mina ei lasknud end sellest häirida ja külitasin edasi. Lõpuks tuli hädasunnil siiski ärgata. Kunagi peab ju liikuma ka hakkama. 

Stardist sain kohe hästi minema, olin kindlalt liidrite grupis. Ja märkamatult olin ka taas Saksamaale jõudnud (eile olin ju ka!). Taani oli ajalukku kirjutatud ja seega oli 4. riik juba vallutatud. Lisaks, pärast 4 erinevat valuutat (rubla, euro, rootsi kroon, taani kroon) matkal olin tagasi euroalas. Eurodes saab hindadest ikka lihtsamini aru kui näiteks taani kroonides.

Esimene linn teel oli siis Flensburg, mis ka juba eilses laagripaigas kenasti ära paistis. 88 000 tuhande elanikuga linn Schleswig-Holsteini liidumaal. Linnaõigused saanud vahetult enne mu kodulinna Paidet ehk 1284. aastal (Paide 1291). Huvitava infona oli just Flensburgis 1945. aasta mais Natsi-Saksamaa viimase valitsuse asukoht, mida juhtis presidendina Karl Dönitz. Flensburg on ka Läänemere kõige läänepoolsem punkt.  Eelmisel õhtul teiselt kaldalt nähtud lossi lähemalt aga ei õnnestunud näha, kuna tegu on Saksa relvajõudude strateegilise väljaõppe kooliga. Ilmselt koolitatakse siis ohvitsere siin. 

Täna sai päris aktiivselt aega surnuks löödud. Rattaga mõnnasin nii looduserajal kui ümber Glücksburgi lossi järve. Hommikul keerasin teelt maha looduserajale, teadmata kuhu see viib. Pean tunnistama, et ühte küllaltki järsku laskumist ei söandanud võtma minna, kuna kaalul on ikkagi rohkem kui elu. Üks vääratus ja matk oleks võinud olla lõppenud. Nepalis sai selliseid tühja rattaga sõidetud, aga praegu ei tahtnud 40 kg rattaga riskima minna. 

Flensburgis einestasin “Friends” seriaali nime kandvas kohas. Tellisin Chandleri nimelise salati, mis oli ilmselt kõige tervislikum ja vitamiinirohkem söök, mida kunagi söönud olen. Seriaalist ei mäleta küll Chandlerit sellise salatisõbrana, vaid pigem koos Joeyga pizzat ikka õgisid. Aga maksis see tohutu taldrikutäis 7,5 eurot. Alates Soomest polnud vist ükski söök väljas nii vähe maksnud. Hinnavahe oli juba tuntav ka teistes asjades. Suure riigi rõõmud. 

IMG_1199.JPGChandleri salat

Järgmine paik, kuhu veeresin oli Glücksburg. Huvitav nimi. Eestis võiks äkki kõlada kui Õnneste või Õnnela? Ilus vaade lossile, mille järvele saigi lõbu pärast tiir peale tehtud. Tegu on veelossiga (vasserschloss). Renessanssiaja olulisi ehitisi Põhja-Euroopas. Lossi kasutasid omal ajal ka Taani kuningad.  

IMG_1202.JPGGlücksburgi loss

Aga tänane päev lõppes – üllatus, üllatus – kämpinguplatsil Langballingaul. Lihtsalt ei viitsinud kuhugi ööbimiskohta otsima hakata ja pealegi oli kohustuslik Saksa kämpingu kogemus ka kohe käes. Minu truu Kuugli Mapp juhatas mind sinna aga õige osavalt – alguses mööda väga mõnusalt keerutavaid ja kitsaid teid,  siis läbi täiesti pimeda metsa ja lõpuks vaevu kilumeeter enne lõppu päris pikast trepist alla. Samas vaade ülevalt oli päris lootustandev. 

IMG_1203.JPGRattatee by Kuugli mapp 

Ma ei kujuta ette, kuidas sealt rattasõiduks teed oli võimalik leida, aga nii oli. Päris pikalt ikka tuli alla ronida. Üleval oli õnneks motiveeriv vaade merele ja jahisadamale ka, nii et elas üle.

IMG_1204.JPGLangballingau jahisadam

Sain telkimiseks platsi kätte ja läksin kämpingu kõige kaugemasse serva. Aga päeva lõpetuseks oli hea kuuma päikese eest merre sukelduda ja pärast seda saast ja sool duši all maha uhtuda. Kämpingu hind oli muidugi Rootsi ja Soomega võrreldes kordades odavam ehk 8,5 eurot. Soomes oli hind 20 ja Rootsis oma 27 eurot, Taanis ka ca 20 eurot. Aga mul tekkis alates Soomest kiiks, et peaks erinevate riikide kämpingud siis järgi proovima. 

61. päev (26.07.) Hejlsminde – Kollund 71 km

Eile õhtul ehk 25. juulil võtsin matka jooksul esimest korda ühe neljast kaasavõetud raamatust lahti. Mu ettekujutus matkal aja sisustamise kohta asjade pakkimisel enne matka oli pisut vildakas. Lihtsalt oligi keeruline ennast pühendada raamatu lugemisele, kui ümberringi on nii huvitav. Aga raamat, mille lõpuks siis ikkagi avasin, oli Hardo Aasmäe väljamõeldud ja Juku-Kalle Raidi avaldatud “Mõttetute riikide aabits”. Aasmäe kirjeldab selles, miks kõik riigid mõttetud on. Argentina peatükist jäi meelde lause, et loodusseaduse kohaselt on nõnda, et mida kiiremini liikuda, seda vähemaks loomset massi jääb. Pani mõtlema enda liikumiskiiruse ja loomse massi seoste üle. Huvitav lugemine igatahes. 

Aga nüüd hommiku juurde. Kämpingus ööbimine tähendab lisaks kuludele ka seda, et ärkamine toimub ühiskondlikus korras hiljemalt kell 8. Sumin läheb üle laadaks ja laste kilked valjemaks, päikegi asub täistuuridel kütma üsna varakult. Kerge suutäis põske, hommikune külm lonks coca-colat, suplus basseinis ja minekule. 

Mõtted aga läksid sel päeval Lõuna-Eesti matkaradadele, sest reservpäästerühma kamraadid alustasid iga-aastast rattamatka, seekord Piusa kandist. Mulle oli see esimene kord sealt puududa. Väntasin mõttes nendega igatahes kaasa.  

Taani teede kiitmisest pole endiselt ära väsinud, aga kes see ikkagi oli, kes ütles, et taani maastik lame on? Täna siin Jüütimaal / Jüllandis eriti muud ei olnudki, kui tõusud ja laskumised. Üks 24 km lõik oli üsna vaevaline, kurk ka kuivas hirmsasti. Joogiks oli aga ainult kuuma vett joogitopsist (vesi läks selles väga kiiresti väga soojaks), nii et pidi vägisi sundima end sealt lonkse võtma ja alla neelama. Läkastama ajas siiski ka kohati.  Päris ilma veeta läbi ei aja selle ilmaga. Auhind ootas vahefinišis Krusas aga aus – külm Tuborg Classik, üks lemmikuid Taanis. Eriti sellistes oludes. 

IMG_1186.JPG

Sõidu ajal meenuvad teinekord ikka mõned kogetud hetked ja tuleb erinevaid mõtteid. Olen oma blogis nimetanud soome keelest ja rootsi keelest huvitavaid sõnu. Täna tuli meelde Koldingu söögikoha menüüs nähtud valik – oksemooripraad, või noh peaaegu. Okse peaks olema veis ja veise moor võiks olla lehm, nii et klapib küll loomalihaga. 

Mõtted liiguvad muidugimõista ka lähituleviku suunas. Mul kippus aega üle jääma, tuli hakata liikumiskiirust optimeerima. Nimelt pidin 6. augustiks jõudma Rostocki ja sealt õhtuks Berliini, et kaasa elada Eesti kümnevõistlejatele EM-l ja vaadata Gerd Kanteri viimast suurvõistlust. Rostocki oli maad veel umbes 275 km ja aega selle läbimiseks veel 10 päeva. Nii et tahes tahtmata oli vaja rohkem logelema hakata. Samas, Saksamaal on seda oluliselt odavam teha, kui Rootsis või Taanis. Pealegi on mõistlik paar päeva ikka varus hoida vääramatu jõu asjaolude puhuks. 

Päeva lõpp kujunes taas huvitavaks. Taanis on ka oma alkoholi piirikaubandus olemas ja Saksamaal mõnisada meetrit piirist nende Alko1000, kus käiakse massiliselt odavamat alkoholi ostmas. Olin ise selle tunnistajaks. Valdavalt oli kuulda ikkagi taani keelt poe järjekorras, mis asus juba Saksamaa pinnal. Mina tahtsin poest saia, vett ja mõnda õlut õhtuks. Saiaks sain ainult hamburgeri pätsid, vett suurtes pudelites polnudki, õlut purgis müüdi ainult kastide kaupa. Selline hulgilao moodi pood. Minusuguseid narre pole sinna ilmselt vaja ruumi võtma. 

Kukkus välja nii, et märkamatult olin sisenenud Saksamaale ja sama märkamatult läksin Taani territooriumile tagasi. Otsides ööbimiseks kohta mere ääres leidsin kaardilt koha, mis võiks olla sobiv. Ja oli ka, teelt mahakeeramise koha peal isegi telgi märk üleval, et lubatud.

IMG_1197.JPG

Ainult, et ma polnud teps mitte esimene ega ka viimane, kes selle koha avastas. 4 telki oli lõpuks puude all. Ühed neiud pöörasid veel tagasigi, nii et soovijaid jätkus. Vot sulle rahulikku telkimist mere ääres. Aga hullu polnud. Telk sai üles, ujumas käidud, klõbistasin hämaras puu all koormakile peal istudes blogi ja varsti oli vaikus majas ka. Imetlesin lahe teiselt kaldalt paistvat Flensburgi linnas asuvat uhket lossi. Hiljem säras täiskuu mere kohal väga ägedalt. 

Flensburgi-sõjakoolimaja.JPGFlensburgi kõrgem sõjakool

IMG_1190.JPGFlensburgi jäi Kollundi laagripaigast ainult  8-9 km.  

  

60. päev (25.07.) Brenderupi lähistelt – Hejlsminde 60 km

Eile õnnestus väga vinge ööbimiskoht leida. Vaatasin päris pikalt merd. Hommikul ei viitsinud enne poolt kümmet telgist välja ronida, kuigi päris kuum hakkas juba. Aga kui nina telgist välja pistsin, siis nägin esimese asjana kahte naist bikiinides mere poole sammumas. Lapsega. Olid oma auto mu telgist paarkümmend meetrit eemale parkinud, aga see ei häirinud mind kübetki. Ja noh, polnud ka kõige hirmsam vaatepilt ärgates.

Üks erinevus oli veel võrreldes õhtuga. Kui õhtul oli kalameeste võrke hoidvate postide otsas mingid vareselised, siis hommikul olid platsi sisse võtnud kormoranid, kes oma tiibu kuivatasid seal. Ühe posti otsa oli kajakas sattunud, aga see löödi sealt kiirelt minema vastupanu kohtamata. Hierarhia on ikka paigas siin.

mere-ääres-2.JPG

Pärast hommikusööki tegin väikse supluse. Seltsiks veepinnal hõljuvad millimallikad, mere põhjas sibavad krabid ja postide otsas peesitavad kormoranid. Siis asjad kokku ja teele. Lahkusin mere äärest teist teed mööda kui saabusin ja seal teel märkasin kohe hoiatussilti. Hoiatati nimelt võimaliku tõrvareostuse eest piirkonnas, mille võis põhjustada kalameeste poolt oma võrkude ja nööride tõrvaga immutamine. Juba tundsingi, kuidas kõrvast tõrva välja hakkab nirisema. Lohutasin end sellega, et küll siis kohalikega sama lugu juhtub, kuna ka nemad selles piirkonnas suplemas käivad. 

Ja läks sõiduks. Esimene suurem asundus, mis teele jäi, oli Middelfart. Paras hetk ka puhkepausiks. Sealt edasi juba üle suure imposantse silla Fyni saarelt Jüüti poolsaarele ehk Jüütimaale (taani keeles on see Jylland). Keskmine temperatuur suvel pidi siin olema 15 kraadi. Minul läks seega hästi, sest alla 25 siin kraadiklaas naljalt ei läinud, pigem oli pidevalt üle 30. Tahan siinkohal ümber lükata levinud arusaama, et Taani on lame maa (flat land).  No neid tõuse oli nii eile kui täna ikka päris mehiseid ja pikki. Eriti enne Koldingu linna, kus andis nendest üles murda. Ütleks, et need olid suurimad tõusud üldse pärast Kesk-Rootsit. Ka Fyni saare maastik polnud niisama sile, vaid meenutas pigem Vooremaad. Pikad lauged tõusud, mille kõrval olid kuldavad viljapõllud.   

Koldingu linnas tegin söögipeatuse. Söögikohas hakkas minuga rääkima Istanbulist pärit Murat, kes oli just lõpetanud rattasõidu läbi Taani. Jagasin temaga ka oma sõidumuljeid. Ta ütles, et eile lõpetas sõidu, kui asfalt kuumusest sulama hakkas. Ja eks ta ole, päikese käes tuli 38 kraadi sooja ära ka. Käisin vaatasin 15.-16. sajandil ehitatud Koldingu lossi, mis kunagi ka kuningaloss olnud.

IMG_1183.JPGKoldinghus

Jätkasin teed, asudes ühtlasi hauduma plaani ööbimiskoha osas. Olin otsustanud, et kuna Soome ja Rootsi kämpingud on proovitud, siis võiks seda ka Taanis teha. Kasvõi võrdluse mõttes. Täna oli ka viimane võimalus selleks, kuna homme oli plaan jõuda juba otsaga Saksamaa pinnale. Kui midagi vahele ei tule. 

Nõnda jõudsin peale 18.o0 Hejlsminde kämpingusse. Pass võeti ära, raha taheti hommikul. Umbes 20 eurot. Kämping oli basseiniga ja puha. Põhjuseks, miks bassein, on seal vist see, et ümberringi on küll meri, aga sinna ujuma minna ei saa. Rohtu kasvanud ja haiseb kah veel. Nii et tegin kiire tiiru ülelastestatud basseinis ja tulin oma nurka lootuses leida vaikust. No see oli üsna viimane asi, mida sellest kämpingust leida võis. Telkimisala kõrvale oli nimelt projekteeritud laste mänguväljak. Võib suvisel ajal ette kujutada seda lärmi seal. Kui väiksemad jõmmid said pärast kella 22 vanemate poolt minema veetud, asusid tegutsema hämaruse varjus pisut vanemad. Lisaks piirasid telkimisala suured pesakonnad, mille pisemad liikmed endast ikka aegajalt märku andsid.   

Aga sõidu ajal tekkis üks uitmõte ka. Teha nimkiri nendest asjadest, mille puhul võiks öelda, et olen millegi poolest end ületanud või mille nimel olen palju pingutanud. Õhtul aega surnuks lüües siis seda teha püüdsingi.  Ei ole ajalises ega tähtsuses järjekorras. 

  • tandem langevarjuhüpe (53 sekundit vabalangemist) – 2016 
  • bungy hüpe Nepalis 160 meetriselt sillalt (100 m vabalangemist) – 2017
  • rattamatk  Nepalis – 2017 
  • rolleriga Vietnami suurlinnades Hue ja Da Nang (olles üldse esimest korda rolleri lenksu taga)
  • rattamatk Ukrainas (bussiga läbi Riia) – 2010
  • esimene rahvatantsu esinemine Sõlekese rivistuses – 2013 Harjumäel (+ 25 kraadi)
  • üldtantsupidu 2014 (+ 28 kraadi)
  • meeste tantsupidu Rakveres – 2015 
  • rattamatk ümber Läänemere 3 kuud – 2018
  • kooli lõpetamised kah ikka – bakalaureus 2010 ja magister 2013

Siia võiks mõelda nimekirja nendest asjadest, mida võiks tulevikus veel  ette võtta:

  • sukeldumine kuskil põnevas kohas 
  • ronimine kuskil põnevas kohas
  • rattamatk või muu matk Aafrikas ja/või Lõuna-Ameerikas 
  • rahvatantsufestival kuskil eksootilises kohas
  • Kaitseliitumine 
  • vabatahtlikuks merepäästjaks koolitumine
  • … see nimekiri jääb täienema, sest palju tükke on veel tegemata. 

Lihtsalt uitmõtteid ka siia reisijuttude vahele. Iseendale mõlgutamiseks peamiselt. 

59. päev (24.07.) Nyborgi lähistelt – Brenderupi lähistele 75 km

Öösel oli telgis selline tunne, nagu oleks džunglisse sattunud, selline kontsert käis, et hoia kõrvu kinni. Mingi eluka (kelle isikuandmed ja liigitunnused on salastatud) karjed lõikasid eriti teravalt luust ja lihast läbi. Ka tuvid sekkusid kahjuks liiga aktiivselt ühendkooridele.  

Tänane äratus oli minu õnneks vabatahtlik ja keegi mind minema kihutama ei tulnud. Enne mu telgist väljaronimist mingi motoriseeritud sõiduk telgi kõrvalt mööda sõitis, aga ei tehtud minu kohaloelukust suurt numbrit. Asukohast tingituna tõusin siiski tavapärasest pisut varem ehk poole  9 paiku, panin kohe telgi kokku ka, sest siis ei saa kellelgi miskit ütlemist olla.  Tegin ka hommikuse sulpsu Suur-Belti väina. Hea värskendus enne teeleminekut. Ja hommikusöögi  aegu alustas kohalik rähniisand oma tööpäevaga. Paugutas päris usinalt.  Ja siis jätkasin teekonda Fyni saarel.

Ilm oli küll taas super – sooja 30 kraadi, päike säras oma täies hiilguses. Aegajalt tuli seetõttu ka varju otsida, et mitte ennetähtaegselt kuumarabandust saada. See oli aga küll hea, et õnnestus eile Nyborgist uued ja üsna ok päikseprillid soetada, ilma nendeta selle päikesega oleks silmadele olnud üsna ebatervislik sõita.  Kella 12-ks jõudsin Fyni suuremasse linna Odensesse. Sõidetud 30 km läksid ikka väga kiiresti mööda.

Odense on Fyni saare ja valla keskus. Tuntud muinasjutuvestja Hans Christian Anderseni sünnikohana. Tema maja juurest sai ka läbi põigatud ja ühe tema kangelase leidsin samuti üles Odense kitsastel vanalinna tänavatel. Kuigi pea terve linn oli üks suur ehitustander ja pooled tänavad remondiks suletud osaliselt või täielikult. 

IMG_1160.JPGH.C. Anderseni majamuuseum

IMG_1159.JPGVapper tinasõdur

Linn ei ole just väga väike – seal elab ca 170 000 elanikku. Odense nimi tuleneb sõnadest Odins Vi ehk viikingiaegse jumala Odini pühamu, mis on seotud seal asunud kultusepaigaga. Odense on Taani suuruselt kolmas linn ja üks vanimaid, esmakordselt mainitud 988. aastal, kui Odensest sai piiskopkonna keskus. 1654 -1658 oli Odense ajutiselt ka Taani pealinn. Ja linnale suuresti identiteeti andnud Hans Christian Andersen sündis Odenses aastal 1805.  Fyni saart omakorda nimetatakse Taani aiaks oma roheluse, parkide ja aedade pärast.  Saar on Taani suuruselt kolmas Gröönimaa ja Sjællandi järel, kus elanikke pea poole miljoni kanti.  

Kuna ükski kohalik telemees mind vaatamata eilsetele juttudele üles ikkagi ei otsinud, kuigi olid esialgu kangesti soovinud minuga lugu teha ja lubasid mind Odenses üles otsida, siis asusin Odensest taas oma põhitöö ehk pedaalitallamise juurde.

Esimene lõik läks laitmatult, aga pärast lühikest peatust läks asi pisut lappama. Puhkepeatuse ajal näitas nimelt sihtpunkti Brenderuppi 24 km, sõitsin mõni kilumeeter edasi ja juba oli vahemaa 26 km. Nii et väike boonus endale juurde, et kilumeetreid puudu ei jääks. 

Lõpuks jõudsin kohale. Väike taani küla nimega Brenderup oli mul valitud ekstra sihtkohaks, sest just seal asub rahvaülikool, kus 2001. aastal 4 kuud veetsin. Võtsin poest 2 külma õlut ja istusin vilusse selle punastest kividest kooli ette pingile. Nostalgitsesin ja meenutasin vanu aegu. Sai siin põnevaid asju tehtud ja õpitud,  silmaringi laiendatud ja palju iserahvusest lahedaid noori kohatud. Nt need, kellega just Kopenhagenis sai aega veedetud. Pood ja pizzabaar olid endiselt olemas. Ja maja kah täpselt samasugune.

IMG_1165.JPGBrenderup Folkehojskolen uute õpilaste päralt

Tund aega nostalgitsesin nõnda ja siis võtsin suuna randa, kus ka 17 aastat tagasi sai käidud veeprotseduure võtmas kambaga. Tulid ikka kohad meelde veel. Ka see tuli meelde, et rannas vette minnes tasub ette vaadata, sest vees krõbistavad krabid ringi ja hõljuvad molluskid. Kohe vette minnes ühte tegelast nägingi, kes tormas adru alla varju hiiglase eest. Ranna ääres leidsin tohletanud ja poollagunenud pingi, millele end parkisin.  Varsti jäi ümbrus inimhäältest üsna vaikseks, vaid mere lainete kohin ja sääskede pinin silitas kõrvu.  Päike läks ilma suurema tseremoonitsemata looja. Aga vaatepilt oli endiselt suurepärane. 

IMG_1172.JPGValvurid on positsioonidel

IMG_1169.JPGKohalikud molluskid

Kokkuvõttes võib tõdeda, et oli üks päris kuum päev ja päike ennast tagasi ei hoidnud. 38 kraadi registreeris mu eksimatu rattakompuuter.  NB! palun protokolli märkida siinjuures, et ma ei nurise kuuma ilma üle ja seetõttu teen ettepaneku mind vihmaga mitte karistada.  Hakkas hämarduma, oli aeg hakata endale tänaseks maja ehitama (loe: telki püstitama). Kibuvitsa põõsaste vahele. 

 

58. päev (23.07.) Ringsted – Nyborg 56 km (kokku 4513 km)

Äratus kell 9.15. Oli vaja end tagasi matkarutiini lülitada oma igapäevaste toimingute juurde. Energiasüst nädalavahetusest on igatahes päris suur. Mainisin küll varasemalt, et tulin läbi Kopenhageni, aga tegelikult Söberg, kus öömaja saime, on siiski vaid Kopenhageni eeslinn (osa nn suurest Kopenhagenist). Ja sealt sõitu alustades ja lõpetades telkimiskohas olin sõita saanud kogu aeg sõiduteest eraldatud rattasõiduteel. Vot on luksus. Kokku arvestasin, et 100 km tuli täis. Ja ka pärast seda sõidutee pervel sõites oli see rattamärgiga tähistatud ja piisavalt lai ohutuks sõitmiseks. Nendel teedel lähevad kilumeetrid päris lennates, kuigi täna esimest korda hakkas taani tuul pead tõstma. Ilm aga oli mõnus ja soe, päike varjutas end taas väikse pilveloori taha. 

Eesmärgiks oli kõigepealt jõuda Korsöri raudteejaama, et rongiga üle Suur-Belti väina viiva silla Nyborgisse Jimmile külla minna.Väina laius on 18 km ja on parimal juhul oma 20 meetrit sügav, olles sellega  sügavaim Taani väinadest ja võimaldab suurte laevade pääsu Läänemerele.  Rattaga üle autodele mõeldud silla sõita polnud võimalik. Ja siis läks sahmimiseks. Olin enam vähem rihtinud rongiaega, aga paraku ei ole seal rattaga rongi minemine nii lihtne, et lähed kohale ja veered peale. Piletimüüjat seal ei ole ning pileti saad jaama automaadist lunastada. Aga mitte siis, kui oled rattaga. See oleks ka ilmselt liiga lihtne. Pärast jaamahoones asuvast puhvetist küsimist selgus, et tuleb helistada mingile numbrile, sealt saada kood ja sellega automaadist jalgrattale pilet otsa. Sellist infot automaadi juures vähemalt inglise keeles ma ei leidnud.  Sain puhvetipidajalt proualt numbri ja helistasin. Automaatvastaja rääkis vaid taani keeles, soovitades tungivalt mingitele klahvidele vajutada. Mitte midagi ei saanud aru. Ropendasin selle peale enda rahustuseks eesti keeles pisut ja palusin Jimmil helistada ise sellele automaatnumbrile, et ehk õnnestub vajalik info ikka kätte saada. Sain siis lõpuks liinile pärisinimese, kes valdas ka inglise keelt. Sain isegi koodi. Rong pidi väljuma 20 minuti pärast. See tundus sobivat. Läksin automaadi juurde, järgisin juhtnööre ja ostsin omaarust pileti ära ja sain kaks paberit – inimesele ja rattale. Kuid mind jäi häirima see, et mingit koodi ei küsitudki pileti ostmisel. Mingi jama ikkagi. Küsisin igaks juhuks üle ja selgus, et oligi valesti läinud midagi. Üks paber oli väljastatud selle infoga, et perioodil 01.05 kuni 31.08. tuleb rattale eraldi koht reserveerida. Nii et see polnudki pilet veel. Õnneks oli proua abivalmis ja sain ka vajalikku kohta koodi sisestada ja päris pileti rattale kätte. Nägin, et rongi tuut-tuut tegemisele oli veel ca 3 minutit aega. Võtsin ratta ja jooksin sellega perroonile, vedades seda 40 kg “pampu” kiiruga ka trepist alla. Tuiskasin vaguni juurde, mille küljel oli ratta kujutis ja eeldasin, et veeren lihtsalt peale. Aga taani raudtee ei arvanud sama. Kolm astet oli vaja üles ronida oma koormaga, nagu vanasti Eestis rongile minnes. Rebisin ja tõukasin, rabelesin kogu jõuga. Esimesed kaks katset ennast koos rattaga peale vinnata ei õnnestunud. Üleval seisis üks noor tüüp, kes ei olnud valmis abikätt ulatama, vaatas lihtsalt seal minu poole. Kolmandal katsel sain “latist” üle ja katse läks kirja. Samas nägin rongis silti, kus rattale oli punane kriips peale tõmmatud! Olin seega vales vagunis, aga mul polnud enne ka rohkem aega uurida piletilt vaguninumbrit. Ja et üldse eraldi vaguninumber ongi. Aga miks põrgu päralt siis sel vagunil rattamärk peal oli?!  Johhaidii, nagu ütleks selle peale onu Heino. Vähemalt olin rongi peal, et sõita üks peatus üle silla. Keegi minu käest piletit küsima selle ajaga ei tulnud, nii et vahet polnud, et kuskil suvalises vagunis seisin. Nii et selle rattakoha mõttes oli see eelnev tühi vaev ja vaimu närimine. Samas oli juba raudteejaamas silt, et ärge sõitke piletita, muidu peate maksma trahvi 750 krooni ehk umbes 100 eurot. Vot sellised põnevad lood taani raudteelt. 

IMG_1149.JPGTaani kvaliteetrattateed Korsöri kandis

Kohale lõpuks jõudsin ja Jimmiga sai täitsa tore pärastlõuna veedetud Nyborgis. Jimmi oli enne mu saabumist ühendust võtnud kohaliku (st Fyni saare) TV uudiste inimestega Odenses ja minu tripist rääkinud. Kohaliku TV tegijad olevat soovinud minuga juttu ajada. Kahjuks või õnneks seda seal siiski ei juhtunud ja Taanis 10 korda kuulsamaks saada ei õnnestunud.  Kohalikust marketist õnnestus osta umbes 6,5 euro eest uued päikseprillid. Ja see oli päris hea hinnaga saak, päike oli päris terav silmadele. Ühes spordipoes näiteks pakuti umbes 45 euroseid prille. Ja siis läksid meie teed selleks korraks jälle lahku. Leidsin seekord pesa endale mingi avaliku ranna lähedale pingi ja laua kõrvale metsa alla.  Selline nurgatagusem koht. Jäi loota, et inimesed märkavad mingi aeg rannast ka ära koju minna ja seekord ühtegi pargivahti oma motoriseeritud sõiduvahendiga mind varavalges kimbutama ei tule. Väike suplus meres oli muidugi vältimatu ja kohustuslik. Pärast ujumist laua taga istudes ja blogi kirjutades kostis võsaraginat ja mere poolt kargas äkki põõstastest kits välja ja kadus kohe mööda rida võimalikult kiiresti minust eemale. Huvitava koha peal säärane kohtumine, kuna ma ei olnud siinkandis kaugeltki ainuke kahejalgne. 

Muuseas, märkasin eelnevalt poes käies huvitavat fakti Taani alkoholimüügi piirangute kohta. Nimelt 16-17 aastased noored võivad Taanis tarvitada alkohoolseid jooke, mis on lahjemad kui 16,5%. Seega võivad nad osta õlut, siidrit ja veini näiteks. Baarides sellist õigust neil siiski pole. Kangemad joogid juba alates 18. eluaastast. Samuti tubakatooted. Üpris liberaalne poliitika. Samas tuleb tunnistada, et senise Taanis veedetud aja jooksul polnud sellele vaatamata noori veel karjade kaupa joomas siin näinud. Kujutasin vaimusilmas ette, mis oleks olukord, kui see reegel kehtiks ka Eesti. 

57. päev (22.07.) Kopenhagen – Ringsted 69 km

Tänane päev oli siis hüvastijätupäev, sest et pikk tee ootas mind ja ma pidin lahkuma.  Vanu sõpru oli väga hea näha. Aga veel viimane ühine hommikusöök ka enne teeleminekut. Taanlastel on kombeks süüa hommikuks muu hulgas saia juustu ja moosiga. Vorst pidi out olema. Proovisin ka ja täitsa söödav, kuigi pisut veider. Linda ise sõi seda moosi ja juustu muidugi leivaga hoopis 🙂

Sõitma hakkasin alles poole kahe paiku. Mingit konkreetset plaani polnud, kuhu õhtuks välja jõuda. Järgmiseks päevaks pidin vaid Nyborgi rongile jõudma, mis üle silla Sjaellandi saarelt Füünile (taani keeles Fyn) viib. Dani kodu jäi praktiliselt mu tee peale ja kuna ta oli ka rattaga tulnud, siis esimesed 5 km väntasime koos. Igatahes olid väga hingekosutavad tunnid ja päevad Taani pealinnas.  

Ja siis olingi jälle üksi. Pärast sellist puhkust oli natuke keerukas end taas soolomatka lainele häälestada. Õnneks on rattaga sõit Taanis väga mugav, nii et peagi olin mõtetega taas oma teekonna juures. Kõik tänased 69 km sain vändata kergliiklusteel. Täielik ratturi paradiis. Nii et sõidumaa läheb tõesti kiiresti. 

Kopenhagenist sõitsin läbi Roskilde, mis on kuulus oma rockfestivali poolest, mida korraldatakse seal juba aastast 1971. Ka meie koos rahvaülikooli kambaga väisasime seda rockipidu aastal 2005 ja rokkisime täiega. See oli toona vägev sündmus, ega ma kõvemal festivalil polegi ei enne ega pärast seda käinudki. Nüüd Roskildesse sattudes vaatasin üle Roskilde toomkiriku, kuhu on maetud mitmedki Taani kuningad ja kuningannad. Samuti läksin kaema viikingite paate sadamaalal ning tegin väikese lõunasöögi.  

IMG_1145.JPGRoskilde toomkirik 12.-13. sajandist

IMG_1146.JPGViikingite laevad

Kella poole kaheksa paiku õhtul panin Ringstedi lähistel väikese veokite puhkeplatsi juurde telgi üles. Kell 23 lõpetas üle tee asuval viljapõllul kombain alles oma töö (ilmselt vaid pimeduse sunnil) ja põõsa tagant jooksid mingid loomad mööda. Oli see nüüd unes või ilmsi? Tont seda teab. Oli aeg silmad sulgeda, kõrvus kumisemas Vennaskonna laul “Jää hüvasti, mu Kopenhagen”. 

 

56. päev (21.07) – Kopenhagen 0 km

Äratus “hommikul” kell 12. Täitsa ilma äratuskellata saime üles! Oli hea iluuni. Pärast hommikusööki tuli see õnnis hetk, kui sain oma matkaaroomi sisaldavad hilbud pesumasinasse visata. Kui pesu pestud ja ise ka kustud, pestud ja kammitud, siis sõidutas Linda meid jõe äärde. Muidugi mitte eelneva peatuseta kohaliku kaubandusasutuse ees. Ilma külma õlleta on ikka võimatu 30 kraadises ilmas majandada puhkusepäeval. Pean siinkohal ära märkima, et erinevalt rootslastest on taanlased ikkagi inimesed! Panevad suvel toidupoes õlled külmkappi, aga rootslased, va silindrinahad, seda enamus poodides ei tee. Laenutasime siis aerupaadi 3 tunniks ja siirdusime mööda jõge ühele järvele ja pärast teisele.  Need tunnid olid korralik kvaliteetaeg sõpradega looduses. Täielik tšill.

IMG_1122.JPGSõbrad Jimmi, Dan ja Linda

IMG_1124.JPGLinda, “Gerd Kanter” ja Jimmi

IMG_1128.JPGTšill

Õhtul tegi perenaine Linda korraliku ja hea õhtusöögi, selle kõrvale tegime mõne õlle, mängisime lauamängu ja ajasime niisama juttu. Väga mõnus õhtupoolik taaskord. Selline päev on parim akude laadimiseks ja uue energia kogumiseks. On mida nendest kahest päevast meenutada. 

Seda peaks ka siiski nüüd ära mainima, et sõber Dan omab fenomenaalset mälu. 10-15 aastat tagasi, kui ta ka Eestis käis mitu korda, sai talle igasugu lollusi õpetatud eesti keele õppe tähe all. Sõnu ja lauseid nii noobleid kui pisut roppe. Ikka visatakse sellist vimkat kallitele külalistele teisest keeleruumist. Nüüd, kui nii palju aastaid mööda läinud, lajatas ta need mulle päris laitmatult sisuliselt kõik ette. Lihtsalt wow. Kui taanlane sind eesti keeles sinna pehmesse kohta saadab naerulsui (olles naljana seda ise talle kunagi aastaid tagasi õpetanud), siis see on tõesti naljakas. Aga veelgi rohkem hämmastav, sest need ei olnud lihtsalt 2-sõnalised laused, ka nii mõnedki lihtsad igapäevased sõnad tulid ridamisi. Nii et tuli alla neelata naeratus suul.  Tahaks ka õpitud taani keelt nii hästi mäletada.  

55. päev (20.07.) Helsingör – Kopenhagen 45 km

Ca 61 000 elanikuga Helsingöri linn, kuhu ma siis eile saabusin, on auväärses eas – asutatud 1420. aastal Kalmari uniooni (st Rootsi, Norra ja Taani) kuningas Erik Pommeristi poolt. Helsingöri peamine vaatamisväärsus on kahtlmata Kronborgi loss, mille kõrvale rohealale ma õhtul ka laagerduma jäin, lootuses, et mind ei aeta ära. Selles lootuses püstitasin telgi kottpimedas, aga paraku osutus see lootus sedapuhku lolli lohutuseks. Lossi külje alla pugesin ka lootuses ühendust saada Hamleti isa vaimuga, aga paraku õnnestus hommikul kella 6.30 paiku ühendust saada hoopis pargi heakorra eest vastutava isikuga. Õigemini õnnestus temal minuga ühendust saada, kui ma õndsaund alles nägin. Esimesed taanikeelsed karjatused, et mis te teete siin? ei kandnud vilja. Seejärel esitas oma resoluutsed nõudmised inglise keeles, et  ma viivitamatult kaoks siit.  Näitas üles suuremeelsust ja andis mulle oma kola kokkupakkimiseks suisa 20 minutit aega. Mis vastasel korral oleks juhtunud, seda ma ei tea. Ilmselt oleks saanud asja arutada kohalike korravalvuritega.  Aga mis seal ikka, umbes 1,5 h sain lihtsalt plaanitust varem üles tõusta. Panin telgi kokku, asjad kotti ja läksin istusin lähedal asuvale pingile, kus tukkusin veel umbes pool tundi. Seejärel tegin rattaga lossile tiiru peale ja läksin linna kohvi otsima. Circle K-st sain kohvi ja paar kroissaanti kätte ja päeva võis lõplikult alanuks kuulutada.

Päev oli taas mõnusalt päikeseline. Kehv oli aga see, et olin eile Helsingborgis päikseprillid ära kaotanud. Juba teised matka jooksul. Neetud! Ilma on sellise ilmaga natuke nadi sõita, aga hetkel ei olnud valikut. Meel oli juba pisut jällenägemise rõõmust ootusärevil ka, sest Kopenhagenis ootasid mind sõbrad Linda, Dan ja Jimmi, et paar päeva mõnusalt koos veeta. Viibisin nimelt 2001. aastal  Taanis 4 kuud rahvaülikoolis nii öelda silmaringi laiendamas. See oli väga äge kogemus ja ühtlasi sain sealt ka uusi sõpru. Nüüdseks on need juba muidugi vanad sõbrad. Kokkulepe oli, et kohtume kõik kell 15 Linda juures, kes elab ühes Kopenhageni eeslinnas. Aga selleks tuli sinna ikka kõigepealt vändata ka. 

Esimesed muljed Taani rattateedest olid muidugi uskumatud. Sõida ja imesta. Suurepärased rattateed mööda rannikut, millel sõitmas väga palju kohalikke oma ratastega. See on uhke pilt. Rootsiga ei ole siin  mitte midagi võrrelda.  Saan ainult tänada õnne, et Rootsi teed terve nahaga läbitud said. Aga Taanis on lood teised, kuigi linnas sõites peab siiski jälgima ka, kuhu lähed, sest teel on ratturitele ohtralt lisamärke, kuhu võib minna ja kuhu mitte.   Päikese käes sõita ideaalsel asfaltteel oli ikka nauding. Vahepeal värskenduseks suplus meres ja üks külm Tuborg Classic ja jälle edasi. 

Kohtumisel sõpradega oli rõõm muidugi siiras ja suur.  Nad kurjavaimud pole viimase 10 aastaga (mil neid viimati nägin) sugugi vanemaks ega paksemaks läinud, erinevalt minust. Ja väike puhkus võis alata. Pärast mõningast istumist ja muljetamist läksime Linda ettepanekul Kopenhageni südames asuvasse kuulsasse lõbustusparki Tivolisse. See on avatud juba aastast 1843, olles sellega maailmas vanuselt teine tegutsev lõbustuspark (esimene asub muuseas samuti Taanis). Aastas külastab seda lõbustuste Mekat 4,6 miljonit inimest.  Igatahes sain veenduda, et tegu on tõesti väga ulatusliku lõbualaga. Ees ootasid meid tohutud rahvahordid – kes tuli siia atraktsioonidele, kes sööma-jooma, kes niisama tšillima ja hängima. Meie hängisimegi niisama. Ootasime õhtust üritust. Nimelt toimub suvel igal reede õhtul Kopenhageni Tivolis Fredag Rock (Reede Rock) ja nii ka see õhtu. Sõbrad teadsid öelda, et iga reede õhtu on nende kontserdite ajal kohal ligi 30 000 inimest. Ja julgen arvata, et see võib täitsa tõene olla. Igatahes kontserdi alates enam ümberpööramiseks kontserdialal ruumi polnud.  Esinejaks saatus sel õhtul olema kohalik hip-hop kuulsus L.O.C. Selline rocki sugemetaga räpp taani ja inglise keeles.  Hiljem saime osaks ka klassikalise muusika, värvilise valguse ja voolava vee kunstilisele sümbioosile. See oli mõnevõrra rahulikum ja mõnusam vaatepilt, ilma tunglemiseta.

Hiljem jätkasime veel õhtut pubis, kus kitarrimehed vanu hitte esitasid. Kell  3 öösel ei olnud muud võimalust, kui pidi Hesburgeri restorani ka veel einestama minema. Nagu vanadel aegadel Tallinnas, kui kell 5 hommikul lõbustusasutusest tulles enne kojuminekut burksi sisse sai uhada. Magama jõudsin juba kell 3.3o. Ja viga polnud sellel päeval kõige vähematki. Kuluski pika väntamise järel üks väike pidustus sõprade seltsis ära.  Viimane pidustus ikka pea kaks kuud tagasi. Ahjaa, meelde jäi veel see vaatepilt, kuidas Kopenhageni raudteejaama juures oli pargitud jalgrattaid. Neid oli seal sadu, nagu kahel korrusel. Tõstemehhanismiga sujuvalt ratas teisele korrusele ja asi vask. Lahe vaatepilt. 

IMG_1116.JPGKopenhageni raudteejaama ees 

54. päev (19.07.) Lund – Helsingör 75 km + 4 km Aurora pardal.

Eile oli nii vaimselt kui füüsiliselt üsna väsitav päev, seetõttu lubasin endale magada ja pikutada hommikul nii palju, kui torust tuleb. Ehk siis alles peale 10 sain koikust välja. Eile kondasin veel õhtul pimedas linnas. Ja ka täna tegin veel koos täislastis rattaga linnas tiiru. Tõesti nautisin Lundis oldud aega – katoliku kiriku ja kooli hooned, võimsad Lundi Ülikooli ehitised ja üldse kogu vanalinna arhitektuur ja olemus jättis sügava mulje. Otsisingi spetsiaalselt üles ülikooli hooneid ja see oli 100% hea mõte. Nii Tööstuse keskkonnamajanduse instituudi hoone kuigi ka (ja eriti) peahoone (millel ka lahe aadress – Paradisgatan 2) olid tõesti lahedad ehitised.

IMG_1071.JPGLundi Ülikooli Tööstuse ja keskkonnamajanduse Instituudi hoone

IMG_1074.JPGLundi Ülikooli peahoone

Aastal 1080 rajatud Rooma katoliku kirikusse sai sisse ka piilutud, kus uhked kantsel, orel, päikesekell ja astronoomiline kell olid vaatamisväärsused omaette.

IMG_8239.JPGLundi katedraal, tornid on 55 meetrit kõrged

IMG_8242.JPGLundi katedraali sissepääs. Pronksist uksel on bareljeefsed motiivid Piiblist. 

IMG_1081.JPGPäikesekell

IMG_1085.JPGAstronoomiline kell

Nii oli raske ennast Lundist lahkuma sundida ja see sündiski alles kella poole 2 paiku päeval, aga millalgi pidi ikkagi liikuma hakkama, kui oli soov õhtuks Helsingborgi praamile jõuda, et Rootsi Kuningriigi piiridest lahkuda.  Ja see soov mul oli. 

Lühikesed puhkepausid Kävlinges ja Landskronas. Selles viimases oli väga äge Raekoja hoone koos selle ees oleva skulptuuriga

IMG_1095.JPGLandskrona raekoda

Kella 20 paiku jõudsin Helsingborgi. Minu matka Rootsi teekond sai selles linnas ka lõpu, sest edasi järgnes praamisõit üle Öresundi väina juba Taani Kuningriiki ja Helsingöri linna. Kaardi järgi sõites sattusin esimese hooga valesse sadamasse, mis mõeldud rakseveokitele. Aga õnneks oli ka õige sadam kohe kõrval, nii et jõudsin kenasti peale. See meresõit käis ikka kähku – kiirelt Aurora nime kandev praam autosid ja inimesi täis ja juba lahkuski sadamast, 20 minutit hiljem sisenes juba Helsingöri sadamasse. Praam sõidab 4 korda tunnis.

Taanis kehtib aga taas teine rahaühik, nii et Helsingöris tuli kõigepealt võtta rahamasinast kohalikke kupüüre (neljas rahaühik juba matka jooksul – vene rubla, euro, rootsi kroon ja nüüd taani kroon). Seejärel leidsin raudteejaama hoonest üles toidupoe, mis peale 9 veel lahti oli ja võtsin suuna Hamleti lossina tuntud Kronborgi lossi juurde. Nimetatud loss on tuntud Shakespeare “Hamleti” tegevuspaigana, tuntud Elsinori lossi nime all.  Kell oli hiline ja võtsin seekord paraja riski ja otsisin lossi lähistele tammede varju koha, kuhu telk üles panna. 22.30 saabuski lõpuks vaikus, mil inimesed enam ei liikunud ja sain end paika sättida.  See oli päris suur roheala lossi ja jahisadama vahel, nii et lootus on, et keegi ei pahanda ja saan öö ära magada, no see oli laest võetud muidugi. Naiivsus. Aga vaade lossile oli vägev.

IMG_1106.JPG

IMG_1111.JPGKronborgi ehk Elsinori ehk Hamleti loss

Lossi endaga oli plaan tutvuma minna hommikul. Ja siis 50 km sõitu Kopenhagenisse, kus ootamas ees kohtumine mu vanade sõpradega Taani rahvaülikooli päevilt aastast 2001.   

Ja lõpetuseks tuli muidugi endale esitada oluline küsimus. Olla või mitte olla? See on küsimus. Mis oleks üllam: ihus ja vaimus taluda kõik tuuled, mida vali saatus paiskab… või tõstes relvad hädamere vastu vaev lõpetada. Puhata, magada. Muud midagi. Sest nõnda uinudes kaoks hingepiin ja piimhape jalgadest ning kõik need tuhat muud häda, mis meie liha pärib looduselt. 

53. päev (18.07.) – Kristianstad – Lund 90 km (kokku 4268 km)

Kella 5 ajal hommikul kuulsin kahtlast krabinat telgi katusel. No äkki tuul krabistab, mõtlesin unelevalt või unistasin mõttes. Aga ei, vaatamata Yr.no eilsele vihmavabale prognoosile oli siiski sadama hakanud. Vaatasin telgis hommikust prognoosi ja midagi head seal enam polnud. Ilmselt oli Yr.no salaagent Kristianstadis aknast välja vaadanud ja neile edasi öelnud, et sajab.  Peab nentima, et oli üsna katsumusterohke päev, eelkõige moraal pandi proovile. Eile just oigasin, et kuum kurnab ja näe, kohe ongi karistus käes – sõida siis vihmaga, kui kuum ei sobi.  

Kiirelt said kodinad kokku pakitud ja märg telk kotti, siis tuli veel asjad ja ratas trepist üles silla peale tagasi vedada ja minekut teha. Esimese hooga linna kohvikusse hommikukohvi jooma ja edasisi plaane sättima. Kusjuures saiakesed olid siin väga head!

Eile lootsin, et silla all oma istungit pidamas käinud seltskonna järel taara koristamine annab karma ees plusspunktid, aga võta näpust. Sain ikka oma karistuse kätte, nagu kord ja kohus. Lausvihm. Looduse krooni (millise aunimetuse inimene on endale igaveseks ajaks omistanud) auväärse esindajana peaksin olema õnnelik, et loodus saab vahepeal juua, aga pidin hapral hetkel tunnistama, et mu empaatiameel pole veel nii kõrgele levelile arenenud. Eestlasele omaselt sai ikka kiruda ja vanduda seda ilma. Ja kuna teeolud olid sellised kesisevõitu, siis võttis kogu see liikumine tavalisest rohkem aega. 

Tee oli täna ikka erakordselt pikk ja sadu ei tahtnud ka kuidagi järele anda. Vahepeal tegin lühikese kuivamise peatuse katuse all laua taga (kunagi oli seal olnud kohvik nimega Rock´n´Roll). Näkineiu skulptuur istus nagu valatud seal ees. Koorisin oma pealmised hilbud maha.  Peab nentima, et kui nutitelefoni navigeerimiseks kasutada, siis vihmaga on sõitmine üks rist ja viletsus. Kuidas sa seda telefoni kasutad, kui kogu aeg nagu pangest kallab ja endal näpud ka märjad. Eriti ärritav on see linnas liikumisel. 

IMG_1035.JPGNäkineiu keset maismaad vaatamas igatsevalt mere poole ja taevas nuttis

Hommikupoole olid vähemalt teeolud väga head, puha asfalt ja rattatee. Vahepeal võis mu matkaraja kaardilt arvata, et GPS aku on tühjaks saanud ja näitab pikka jutti ühest kohast teise. Tegelikult siin vahepeal olidki teed jälle sellised. Nagu ka üks päev varem. Aga teeolud muutusid sama kardinaalselt kui ilm võrreldes eilsega. Täielik võsa oli vahepeal. Tekkis tunne, et olen kuugli mapi abil kohaliku RMK matkaraja üles leidnud. Selle vahega, et siin võid valida, kas oled ratta või hobuse sadulas. Ja siis sõidad põhimõtteliselt vees või mööda mättaid. 

IMG_1047.JPGTee hobustele ja jalgratturitele

Järjekordses kuivapeatuses tuli kari noori vasikaid ja mullikaid mind uudistama (nii oma 15 pead oli kindlasti). Üks hüppas suurest erutusest korraga kõigi nelja jalaga õhku. Kui minema hakkasin, siis jooksid kõik mul oma karjamaa äärt mööda järele nagu koerad autode järgi lippavad. Päris lõbus vahepala oli see vihmasele ilmale. 

IMG_1037.JPGMis siin sünnib? Kas teil pole häbi mitmekesi ühe rattamehe kallale kippuda?

Aga võsatee jätkus samas vaimus edasi kuni järgmise suurema asulani nimega Hörby. Lõunapaus. Enne söögikohta sisenemist võtsin helkurvesti ja kilejope ära ja püüdsin natukenegi ennast kuivemaks väänata. Inimesetunne tuli tagasi. Soe tee ja soe söök olid head, aga teadmine, et Lundi linna oli ikka veel 40 km sõita (tänane eesmärk), ei teinud tuju paremaks. Tegin aga otsuse nii, et magan siis täna sisetingimustes ja broneerisin Lundi hostelli koha 4-ses ruumis. Valikuvariante eriti polnud.  

Pärast igavikuna näivaid kilumeetreid ja tunde jõudsin lõpuks Lundi. Isegi vihm hakkas viimaks üle jääma (fikseerisin vihma lõppemise kellaajaks 18.30, st üle 12 tunni oli loodus järjest oma “lilli”, sh mind, kastnud). Aga kesklinna sisenedes tabas mind kohe vasikavaimustus ja kogu see päevane märgollus ja jant oli unustatud. 11.-12. sajandist (ehitatud 1090-1145) pärit katedraal on seal eriti võimas, aga muu arhitektuur siin paneb samuti käsi kokku lööma rõõmust.

IMG_1054.JPGLundi katedraal

Lisaks on see hostel, kuhu ma maandusin, Lundi ülikooli õigusteaduskonna hoone kõrval. Võib neid juristihakatisi kadestada küll, sest hoone on ikka väga muljetavaldav.  Pikema tiiru linnas jätsin siiski järgmiseks päevaks, lootuses kuivemale ilmale. Leidsin eelviimasel Rootsis viibimise päeval oma lemmiklinna selles riigis. Elanikke on siin 89 000. Lund on Rootsi vanimaid linnu, mis arvatakse olevat asutatud 990. aasta paiku Taani kuninga Harald Sinihamba ajal. 1720. aastast kuulub  Lund ametlikult Rootsile. Lund on loomulikult teada tuntud ülikoolilinn. Lundi Ülikool on asutatud aastal 1666 ja on tänapäeval Skandinaavia suurimaid haridus- ja teadusuuringute asutusi. Lisaks on tähelepanuväärne, et 1085. aastal rajatud Lundi Katedraalikool on Skandinaavia vanim kool.

IMG_1063.JPG

IMG_1067.JPG

Veel üks huvitav fakt, et 1716-1718 elas Lundis kuningas Karl XII, kellel ka Eestiga omad seosed. Eesti Maja on ka Lundis. 

Hosteli valik sai tehtud muidugi hinna järgi ja see asub täpselt kesklinnas. Administraatorit ei olnud. Sisenemiseks saadeti SMS-ga välisuksekood ja toauksekood. Alguses tulid mulle majas vastu palju musti poisse ja kõrvu hakkas ka vene keel. Tuba kandis nime Celsius.  See oli üldse teenindajatevaba hostel. Ise vaatad, kuidas saad. Ratta sain ajada hoovi, kus hakkas kohe silma eesti numbriga auto kõrvuti Läti numbrimärki kandva mersuga. Kahtlustasin, et siit ka vene keel tuleb. 

Kokkuvõttes võib öelda, et oli parasjagu katsumusterohke päev oli nii kehale kui vaimule. Aga Lundi linn suutis kõik jälle ilusaks teha. Linnast lähemalt veel järgmises üllitises.