23. päev (18.06.) karuperse Kalajoki ja Pyhajoki vahel – Oulu 122 km

Võsas möödus öö vahejuhtumiteta. Naabrimehed kaigastega ära ajama ei tulnud, sääsed telgi tagatubadesse ei pääsenud ja mina neid välja toitma ei kippunud. Vähemalt mitte enne hommikut, mis saabus kell 8.30. Seekord läksid kõik asjad ahvikiirusega kotti ja rattale ning juba mõni minut 9 läbi asusin sääselandist minekule. Ei läinud palju aega mööda, kui hakkas sadama. Hea, et sain vähemalt telgi kenasti kuivalt kokku pandud, lohutasin ennast. 10 km hiljem sisenesin tilkudes Pyhajoki kohvikusse kuivama, kohvi larpima ja hommikust sööma. Samal ajal avanesid taevaluugid täies ulatuses ja tund aega kallas ülevalt tihedat paduvihma. Aga seejärel läks ilm ootamatult normaalseks tagasi ja enam päeva lõpuni vihm mind ei kimbutanudki. Oli väike hommikune karastus lihtsalt.

Täna oli sõiduks algusest peale õige energia olemas ja minek täitsa hea. Siiski võtsin vastu otsuse, et arvestades siinseid tuuleolusid, lähima paari päeva ilmaennustust ja Soome telkimisvõimalusi (st vabas looduses, mitte kämpingualal) jätan rannikuala kaare (Siikkajoki – Varjakka) kavast välja ja sõidan mööda E8 õhtuks otse Oulusse välja. Päris pikk maa see küll olema sai, aga sihtmärk oli vähemalt selge – Ilo hostel Oulus. Ja lisaks otsustasin, et järgmisel päeval luban endale puhkepäeva.  Matka esimese täiesti vaba päeva ka alles. Arvasin, et väike taastumisaeg kulub ära ja Oulu oli üsna sobiv koht selleks. Ikkagi üle 2000 km  juba vändatud. Saab linnas ringi vaadata ja lõõgastada ennast. 

Kaardirakendus KaaRa keeldus põhimõtteliselt mind suurele trassile sõitma lubamast ja eelistas lisada mu päevadistantsile selle asemel oma 20 km. Ei tahtnud sellega küll nõustuda. Võtsin siis appi hoopis Kuugli mapi (Google Maps) ja sõitsin siiski mööda E8. Samas, päeva lõpuks sain tõdeda, et olin maha sõitnud üle 120 km, millest suisa 60 km sain sõita kergliiklusteel. Ja lisaks sellele oli ka tuul vaikinud ja tõusegi polnud. Tuuletus ja ilma tõusudeta – uskumatu, sest Soome teedel seda õnne mul enne veel pole olnud. Ühesõnaga liiga hea oli. Selle peale tuligi umbes 15-20 km pikkune lõik üsna stressirohket väntamist, sest kui muidu oli tee pervel piisavalt ruumi, siis ühtäkki kadus see ära. Liiklus oli ka päris ägedaks läinud, nii et keskendumine pidi olema korralik. Ja seepärast väsitas see lõik tegelikult rohkem kui ülejäänud sõidumaa kokku. Kui see läbi sai, siis viimased 30 km läksid nagu nuusates. Ja 120 km päeva lõpuks polnudki enam mingi eriline saavutus. Hea on niimoodi sõita, aga hõisata enne päris põhjas käiku ka ei tasunud. Kella üheksa paiku alustatud sõidupäev sai lõpu poole seitsmeks Ilo hostelis, mis asub Oulus Hietasaari saarel.

Oulu-hostel.JPGHostel Ilo Oulus, eestlaste päralt

Mulle oli eelnevalt SMS-ga saadetud uksekood, nii et saabudes ei kohanud seal hostelis esialgu hingelistki. Samas, kui booking.com-s kohta broneerisin, siis võis seal aru saada, et kiirustage seltsimehed unetud, kohti on vaid piiratud arv. Maja oli tühi nagu kell. Küll kostus lähedalt vali tümakas, sest keegi tegi suures telgis mingit trennivärki.  Selgus, et zumba a la jumba oli see grupitreening. Lõpuks vaikis seegi. Teleka käivitamine hosteli ühisruumis kahjuks ei õnnestunud (hiljem ka teises ruumis mitte), nii et oodatud jalgpalli MM mängu vaatamine kippus ära jääda. Äkitselt aga astus, ei tea kust, ruumi üks naisterahvas. Tervitasime. Tema küsis esiti, et kas ma puhun soome keelt või valdan englishit? Või viro? No selguski, et ta on eestlane ja nimeks Alice, kes oli Oulusse tulnud mingile kontserdile kaugelt Helsingist. Mis sa oskad kosta, kui Oulus on üks hostel saare peal, kus majas on ainult kundet ja mõlemad on täiesti juhuslikult eestlased. Juttu jätkus igatahes kauemaks. 

22. päev (17.06.) Kokkola – karuperse Kalajoki ja Pyhäjoki vahel 91 km

Suures ja laias voodis oli ikka nii hea olla, et enne kolmveerand kümmet ennast üles ei saanud. Puupõranda nagin ülevalt korruselt tekitas lisaks mõnusat olemist. Kui kargu lõpuks alla sain läksin oma toidutavaariga kööki – seal oli võimalus kasutada mikrolaineahju, röstrit ja kohviaparaati koos kohvi endaga. Seda viimast võimalust ka kasutasin. Kõht täis pugitud ja kohvilonks kurku kulistatud oli hoopis mõnusam teele asuda. Liiga kiire mul polnud, nii et kell 11 startida oli täitsa hea tulemus.

Linnast välja sõites veeres oma rattaga mu kõrvale üks kohalik härrasmees. Selgus, et tegu oli Soome rootslasega. Järgmised pool tundi läksid lennates, sest vestlus temaga oli väga huvitav. Mind huvitas näiteks Soomes elavate rootslaste (keda pidi seal kokku suisa 300 000 olema) ja soomlaste ühiselu. Ta seletas, et praegu pidavat suhted nende vahel juba enamvähem korras olema, kuid see pole kogu aeg nii olnud ja on nagistatud ka omavahel. Minu küsimuse peale, et kelle poolt oled, kui jäähokis kohtuvad igipõlised rivaalid Soome ja Rootsi, siis vastas ta ilma kõhklemata, et Soome, kuna see on siiski tema kodumaa. See vastus teeb talle au ja loodan, et meil Eestis sündinud ja elavad venelased on ka ikka oma sünnimaa poolt, kui näiteks jalgpallis võtavad mõõtu Eesti ja Venemaa. Jõudsime põgusalt rääkida ka ajaloost ja rattamatkadest.

Üks huvitav kohtumine leidis aset siiski ka eile. Nimelt vonkles minu nina ees üle rattatee üks rästikuisand. Kuna aga mina pole mees, kes teab ussisõnu, siis temalt kommentaare kahjuks saada ei õnnestunud. Oleksin tahtnud talt küsida eesti spordikommentaatori kombel, et mis tunne on ja keda ta jalgpalli maailmameistriks ennustab. Aga lehvitasin talle mõttes järgi, kui ta õnnelikult oma loomulikku keskkonda oli jõudnud asfaldi pealt roomata.  

Edasine tee enam nii huvitav ei olnud. Kui eile sai Jakobstadist Kokkolasse nautida jalgrattateed ja ilusaid vaateid läbi saarestiku, siis tänane tee kulges peamiselt suure E8 trassi servas. Pikad sirged tundusid lõppematud ja tuul lakkamatu. Vähemalt oli teeperv piisavalt lai, nii et mahtusin sinna kenasti ära. Kuid tuleb tõdeda, et päevad pole vennad ja eilset supertuhhi ja motivatsiooni sadulas täna ma endas ei leidnud. Ikka nüri tiksumine oli, aga tuleb igasuguseid päevi ette.  Õnneks kusagil 55. km paiku tuli ikkagi eluvaim natukenegi tagasi ja sealt edasi läks sõit pisut ladusamalt. 

Kella 2 paiku jõudsin vahefinišisse Himankal, kus võtsin ühe laheda vana puust silla kõrval päikesevanni, mõlemal pool vohamas Lestijoki jõgi. Päeva tipphetked jäidki sinna.

Kalajoki-puusild.JPGKalajoki puusild

Järgmine sihtkoht oli veel üks joki – Kalajoki. Tahtsin seal miskit hamba alla saada. Valida oli kas Kuldkala restoran, R-kiosk või pizza-kebab. Neid viimaseid toitlustusasutusi peavad Soomes minu kogemuse põhjal ainult soomekeelt emakeelena mittekõnelevad kodanikud ja nende teeninduskultuur on tuntavalt kasinam kui soomlaste teenindus. 

Varsti jõudis kätte aeg hakata kohta otsima, kuhu end laagrisse sättida. Üks jõgi tundus kaardilt vaadates mõeldav, kuid kui sõidetud 20 km, siis selgus, et selle äärde asja mul siiski pole. Seega panin oma santlaagri üles otse võsa äärde, suurest teest pisut eemal. Sõna otseses mõttes võsas. Tulin sääski toitma, keda oli selles kohas küll nii, et tapab. Või õigemini tapan. Nautisin siis veel viimaseid kuivi hetki sääskede einelauana, sest homsest lubas ilm vihmale minna.   

ööbimine-võsas.JPGTelkimine looduslikult kaunis kohas

3 nädalat seiklust oli seljataha jäänud ja esimesed 2000 km täis tiksunud. Esimest korda tekkis mõnus enesega rahulolu tunne ja üldse enam ei häirinud, et ööbimiskoht nõnda võsane sai seekord.

21. päev (16.06.) Munsala – Kokkola 71 km

Täna oli üks nendest päevadest, mille kohta pole just palju kirjutada. Kell 9 äratus, panin telgi ja muud asjad kokku, Piret pakkus tassi kohvi ja siis teele. 8 km hiljem jõudsin Nykarleby linna, mis on asutatud kuldsel Rootsi ajal aastal 1620 ja kus praegugi ca 90% elanikest on rootslased. Ka Munsalas selgus, et sealses koolis käib õppetöö rootsi keeles ja soome keel on vaid kõrvalkeel.

Järgmine peatus oli 20 km hiljem linnas Jakobstad ehk soome keeles Pietarsaari. Oleme Soomes küll, aga rootsikeelne nimi on ülevalpool linnasildil.  Jacobstadis sain korraliku burksi teha lõunaks. Teenindaja tundis huvi ka minu tegemiste kohta ja seda on ikka tore kuulda ja selgitan oma tegemisi rõõmuga, koos selle infoga, et meil Eestis ikka juubel ja puha. Lõunapausi ajal otsustasin, et luban täna endale üle nädala ühe magamise ka puhaste linade vahel VOODIS! Leidsin hea variandi Kokkolas/Karlebys Villa Carleborgi näol ja tegin broneeringu Booking.com vahendusel kohe ka ära. Tehtud, mõeldud. Vähetähtis ei olnud ka asjaolu, et täna oli jalgpalli MM-l kavas Argentiina – Islandi ja Peruu – Taani mängud, mida tahtsin ikka väga näha. 

Tee Kokkolasse oli äärmiselt mõnus. Selle asemel, et minna otseteed valisin ma täiesti teadlikult 7 km pikema tee, mis viis mind läbi terve saarestiku mööda 7 Silla teed. Sildu oli kindlasti teel veel rohkem, aga ilmselt väiksemad ei läinud siis arvesse, kui teele nime valiti. Kuna juba kell 16.00 algas Argentiina – Islandi mäng, siis andsin jalgadele korralikku valu ja kiirus naljalt alla 25 ei läinud (sealhulgas tõusudelgi oli kiirus üle 20 km/h), pigem oli kiirus suuremgi. Vägev vähk on minust saanud, mis ma oskan kosta. Jõudu juba jalgades oli tunda ja minek päris hea. Ka tuul ei loopinud kaikaid kodaratesse.   Jõudsin kohalikku spordibaari nimega Huismann paar minutit pärast mängu algust. Baarist vaid mõnesaja meetri kaugusel asus ka minu tänane öömaja, nii et väga sobiv variant. Mäng lõppes suurepäraselt väikese Islandi jaoks – 1:1. Meelde jäi veel see, et kohtunik pani ühele Islandi viikingile kogemata kossi, mis suure tugeva mehe murule võttis 🙂

Kokkola on ka üsna meeldiv linn. Ei liiga suur ega ka väga väike. Kesk-Pohjanmaa maakonna keskuseks olevas Kokkolas elab üle 47 000 inimese, kellest tervelt 84 % on soomekeelsed ja vaid 14 % rootsikeelsed. Nagu Nykarleby asutas Gustav II Adolf 1620. aastal ka Kokkola linna, kuid tollal kandis linn nime Gamlakarleby. Ehk Vana Karleby. Rootsi keeles kannab Kokkola tänaseni paralleelnime Karleby. Seega võib linn paari aasta pärast tähistada oma 400. sünnipäeva.

Villa Carleborg oli suurepärane koht ööbimiseks. Hoone pärineb aastast 1928. Perenaine selgitas, et see villa sai omal ajal ehitatud Kokkola nahavabriku peabossile. Majast õhkus tõesti vana aja hõngu. Ülemise korruse põrandad nagisesid, kui keegi seal astus. Allkorrusel oli eripärase kerisega saun. Kui perenaine seda näitas mulle, siis küsisin, et kuidas küte käib ja millal sauna võiks saada. Ta vastas, et kõik on valmis (ruum oli sel ajal umbes toasoe), tuleb vaid kerise pealt kaas üles tõsta ja ongi leil olemas. Ja tõesti nii oli, suurepärane leil kah veel sellest elektrisaunast! Saun oli matkahundile ikka väga kontimööda ja tegi lihastele väga pika pai.

öömaja-Kokkolas-villa.JPG

Elvis-Kokkola-öömajas.JPGVilla Carleborg väljast ja seest 

20. päev (15.06.) Vaasa – Munsala 77 km

Tänaseks oli esmaseks eesmärgiks üles leida rattaremondiga tegelev töökoda, mille kohta sain ka juba hea vihje ühe kohaliku eestlase käest. Tuulemurdja oli hakanud jonnima ja ebameeldivaid helisid kuuldavale tooma. Nii et prioriteediks oli sõbra tervis korda saada, et mitte mingeid ebameeldivaid üllatusi hiljem kogeda. Ja õhtuks pidin jõudma väikesesse asulasse Munsalasse, kuhu üks lahke eestlane Soomes öömaja pakkus. Ilmateade ennustas uueks nädalaks korralikku vihma, nii et tuli kaalumisele võtta esimest korda ka puhkepäeva võtmine, nii et ei vänta ühtegi kilumeetrit.

Esimene suund viis niisiis vihjena saadud aadressile rattatohtri manu. Leidsin koha kiiresti üles ning minu õnneks sattus rattameheks  sattus olema väga asjalik ja sõbralik mees. Selgus, et mu ratta keskjooks oli lahti ja kahe minutiga oli mure murtud. Keeras selle oma imevõtmega kinni ja ratas nurrus pärast seda nagu kassikakupoeg mu käes. Raha ei tahetud selle eest pennigi. Igatahes rõõmustav algus päevale. 

Sõidu ajal jälle midagi põrutavat ei juhtunud.  Muud plaani ka polnud, kui Munsalasse jõuda ja pakutud ööbimiskoht vastu võtta. Mul oli sealtkandist nagunii plaan läbi sõita, nii et sobis väga hästi. Teele jäi veel siiski selline koht nagu Oravais või soome moodi Oravainen. Iseenesest väike tavaline küla, aga ajaloo mõttes suur – aastal 1808 toimus seal nimelt Vene ja Rootsi vägede vahel otsustav lahing, milles Rootsi sai lüüa ja mille järel 1809. aastal sõlmitud rahuga läksid Soome alad Vene Keisririigi alla Soome Suurvürstiriigina. 

Poole kuue paiku õhtul jõudsingi Munsala maja juurde, kus oli lubatud ööbimiskohta. Kuna pererahvale olid samal ajal Eestist külalised saabunud, siis tuppa ma ei mahtunud, aga see-eest sain hoovi peale mugavalt enda telgi üles panna murule. Ja see sobis mulle suurepäraselt. Pererahvas tõestas, et head inimesed pole ilmast otsa saanud. Täiesti võõrale inimesele anti võimalus oma kodus pesta nii ennast kui riided, pakuti väga head süüa  (ülimaitsev kalasalat grillitud kanaga!) ja juua (ehtne Eestist toodud Saku Originaal!). Õhtu lõpuks veel ka imemaitsvat kooki. Lisaks sain härrasmeestega toas ära vaadata ägeda Hispaania-Portugali  jalgpallilahingu. 

Päeva miinuspoolele tuleb aga kanda esimene suurem kaotus – märkasin nimelt äkki, et minu 40. sünnipäevaks kingitud Eesti Vabadussõjast pärit sümboolikaga hõbedane sõrmus on kadunud. Sai otsida siit ja sealt, maja seest ja väljast, aga mis läinud, see läinud. Sõrmed olid sellest matkast peenemaks läinud ja rasvakiht vähenenud, sõrmus (mida enne matka tuli suruda jõuga sõrme) liikus edasi-tagasi ja absoluutselt ei saanud aru, millal või kus see armas ese kaduda võis. Ja see tekitas mulle väga suurt tuska kõige muu rõõmsa juures.  Kuid nagu ansambel Kurjam laulis: “…aga elu läheb edasi, tuleb õllesummer”. Kuigi paraku on Eesti elu juba nii kaugele läinud, et enam ei tule sedagi. 

 

19. päev (14.06.) Lindudelaht – Vaskiluoto 75 km (koos linnas poes käiguga 80 km)

Lindudelahe ääres hommikul  ärgates ei raatsinud kuidagi üles ennast ajada, aga nagu ikka sunnivad lõpuks loomulikud vajadused seda tegema. Aga hommikune uni oli eriti magus täna. 

Igapäevased rutiinsed toimetused tehtud veeresin 22 km ühe hooga esimesse asulasse nimega Korsnäs. Teel oli aga taas põnev kohtumine. Nimelt jooksis vaevu minust 10-15 meetrit eespool üks punakaspruuni värvi suur loom (punahirv ilmselt) üle tee. Talle järgnes kohe ka teine, kes jäi keset teed hetkeks seisma, vaatas korra vasakule ja paremale, et ega autosid ei tule. Ei tulnud, ainult üks rattur, kes neid tähelepanelikult uudistas. Ja juba tormas ka tema põõsaste vahele. Võimsad ja elegantsed loomad olid.  Kusjuures Korsnäsi asulas juba olles lippas ka üks jänkuonu üle tee metsa poole 🙂 

Vahemärkusena tuleb täheldada, et siinmail (vähemalt kuni Vaasa linnani) enam poodides ja kohvikutes soome keeles minu poole ei pöörduta (müüja tervitus kõlas seal moi asemel hei) ja asulate nimedki pigem rootsi keeles.

Ülejäänud tee sel päeval midagi erilist enam endaga kaasa ei toonud. Väntasin peaaegu Vaasani välja. Enne Vaasat asub Vaskiluotos kämping Top Camping Vaasa, mille tipphooaeg polnud veel alanud. Süüa näiteks ei saanud, aga selle võrra oli hind ka madalam – vaid 13 eurot (muidu Soomes maksis telkimine kämpinguplatsil ca 20 €). Üldiselt oli see kämping selline rahulikum koht ja mugavam telkida kui eelmised 2 kämpingut Soomes, kus telkisin. Söögi järgi tuli läbi tuuleiilide ja üle silla Vaasas poes käia, igavene lahmakas market oli, andis laapida teises otsas asuvasse toiduosakonda. Polnud harjunud enam nii pikki vahemaid jalgsi läbima. Kämping oli vähemalt seepärast hea, et sai mõned hilbud ära loputada, ennast pesta ja rahulikult hinge tõmmata. Ja seal sai katusealuses laua taga blogi kirjutada. . Katusealuses oli ka tuletegemise koht, kuhu laagerduvad soomlased tulidki sussitama oma vorstikesi. Üks neist soomlastest osutus eestlaseks. Sellest sain teada nii, et naine kuulis mind eesti keeles telefoniga rääkimas ja pöördus siis minu poole eesti keeles.  Õhtupoole tegin seal isegi tuld.  Muidugi ka kohustuslik tiir mere äärde.  Merelained ja lõkkeleegid – need on kaks võimast jõudu, mille vaatamisest kunagi ei väsi. 

Üks oluline sündmus oli sel päeval ka laias maailmas, nimelt algas Venemaal jalgpalli MM! Edaspidi tähendas see päris palju sahmimist ja lisakulusid, et saaks ka seda ülemaailmset spordipidu vaadata.

 

 

 

18. päev (14.06.) Paadisadam – Lindudelaht 100 km

Äratus oli mõistlikul ajal ehk 8.50. Traditsiooniline riisipuder ja gurmeejook sisse koos uue eluvaimuga. Ja edasi, Kentucky lõvi! Esimene märkimisväärne hetk toimus külakeses nimega Härkmeri. Seal leidsin eest ühe kohviku, kus soovisin esmajärjekorras muidugi kõikvõimalikke elektroonilisi vidinaid laadida. Ega kohvigi mööda külge maha ei jooksnud.Samal ajal saabus vastassuunast kohvikusse aga teinegi rattamatkaja. Taat tuli Rootsist, laevatas end Umeåst Vaasasse ja siin ta oli. Märkis, et eile oli teda terve päev tuul tagant trüginud ja nõnda tuli hõlpsasti 100 km kokku päevaga. Ma sain aru, miks mina pidin siis vastutuult litsuma kõik see aeg. Aga no ma olin sellega juba ära harjunud. Oli igatahes huvitav vestelda jälle ühe matkaselliga. Vahetasime eesoleva suhtes veel muljeid ja jätkasime kumbki oma rada. Muuseas, temalt saadud info läbi leidsin järgmiseks õhtuks ööbimiskoha Vaasa kõrval asuval kämpinguplatsil.  

Esimese suurema kohana jäi tee peale u 6700 elanikuga väikelinn Kristinestad või soomepäraselt Kristinankaupunki. Sinna tahtis mu muhe kaardirakendus (edaspidi lühidalt KaaRa) saata mind 25 km ringiga, kuna arvas, et minu tervisele pole hea trassi peal 11-12 km sõita. Aga vot tutkit, KaaRa, seekord!

Kristinestad asutati aastal 1649 ja oma nime sai 1651 Rootsi kuninganna Kristiina järgi, kes sai  troonile 1632. aastal pärast oma isa Gustav II Adolfi surma olles sellal vaid 6 aastane. Lõunasöök pubis nimega Crazy Cats (hullud kassid), kus minu rõõmuks mängiti vana rockiklassikat. Süüa sain ka korralikult ja seadmeid rahus laadida. Hulludest Kassidest üle tee oli üks elektroonikapood, kus sain endale vajaliku lisapistiku osta.  Teine pistik oli üks neist asjadest, mis õnnestus matkale minnes koju unustada. Teist pistikut on aga vaja. sest nii on võimalik mitut vidinat korraga laadida. Nii et käisin sipsti poes ära ja kuulasin laheda nimega pubis rockiklassikat edasi.  Aga linn ise ilus oma madalate puumajadega. Eriti äge oli vana puust kirik. 

Kristinestadi-kirik.JPGKristinestadi kirik

Edasi viis tee taas ühele saarele, kus asub Vikipeedia andmetel elanike arvult Soome kõige väiksem linn Kaskinen ehk Kaskö rootsi keeles. Seal elab alla 1300 inimese. Pidin lihtsalt sealt läbi põikama. 

Päev kiskus lõpuks aga pisut liiga pikaks, viimased kilumeetrid venisid ja venisid ja kuidagi ei paistnud, et hakkaksin kuhugi välja jõudma. Tuim asfaltteel nühkimine ka.  Aga jälle läks lõpuks õnneks. Kell oli juba õhtul 9 saanud, kui keerasin suurelt teelt maha nagu eile. Seekord oli meri juba peaaegu kohe näha. Vana rohtukasvanud radamööda hiilisin ilma rattata vaatama, kas leiab midagi sobivat ja voila! Mere ääres seisis mahajäetud ja lagunenud sara, mille ette kannatas telgi täitsa vabalt püsti panna. Päike paistis peale ja sain oma laagri üles seada kartmata, et keegi võiks peale sattuda. 

laager-vana-sara-ees-mere-ääres.JPG

IMG_8090.JPGÖöbimiskoht Lindudelahe ääres 

Ööbimiskoha ümbrus kubisesigasugu erinevatest lindudest, seega võtsin endale õiguse nimetada seekordne ööbimiskoht Lindudelaheks. Minu suurima tähelepanu pälvisid suured elegantsed sulelised, kelle ristisin graatsialindudeks. Tegelikult oli vast tegu sookurgedega, aga graatsilised olid nad igatahes.

IMG_8071.JPG

IMG_8075-Copy.JPG

IMG_8162.JPGGraatsialindude etteasted

Alguses üks eeldatavasti isane seisis rahulikult 1 jala peal kaldast oma 30 m eemal ja puhastas ennast. Jälgisin tema tegemisi üsna pikalt, et mitte öelda terve õhtu. Ja siis ilmus ka emaslind. Kus siis aeti suled sabaotsas puhevile ja läks kluugutamiseks lahti! Mulle võhikule tundus, et pulmatants läks nihu ja emaslind ei tahtnud sugugi vedu võtta. Pärast seisis tantsulind kurvalt teise kõrval, oli korvi saanud. See tõi meelde ajad Cafe Amigos, kui ise nukra näoga passisin pärast järjekordset korvi 🙂 

Kesköö paiku tõusis vee kohale tohutu aur, eriline vaatepilt!

IMG_8131.JPG

Aga graatsialinnud ikka seisid roostiku ääres, üks pea õieli, teine pea sügavalt norus. Igatahes oli mul õhtul võimalus osa saada tohutu ilusast looduse vaatemängust. Ja ühtlasi kuuldemängust, sest kogu see häälte möll, mis pildile ei jäänud oli meeletu! Nii et kahju oli magamagi minna, aga lõpuks tuli see teekond siiski ette võtta.  Ja sellega jälle üks päev otsa saigi.   

Sissejuhatus

See võis olla aastal 2016, kui minu pähe tükkis mõte võtta elus väike time out ja minna mõneks ajaks kuhugi rändama. Esialgu oli mõtteidu pisike, hägune ja ebakindel. Aga see idu ajas endale tugevad juured alla  ja hakkas hoogsalt pead mullast välja ajama. Kuni ühel hetkel hing ei saanud enam enne rahu, kui seda mõtet (et mitte öelda unistust) teoks ei tee. Ja 2017. aasta suvel leidis idee endale juba konkreetse väljundi ehk marsruudi. Ideeks oli sõita jalgrattaga ümber Läänemere. Sügisel hakkasin oma matkaplaani mõtet jagama perekonnas ja sõpradega. Igalt poolt sain ainult julgustavaid sõnu ja heakskiitu. Ma andsin endale aru, et kui see asi ette võtta, siis peab mul selleks olema piisavalt tahtejõudu ja kindlat meelt. Et välistada ümbermõtlemise võimalust, siis registreerisin oma matka EV100 kodulehel kingitusena Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks. Nüüd oli see plaan ka avalikult välja kuulutatud. Ega siis enam tagasiteed olla ei saanud.  

Ristisin oma matka nii: “Eesti lipp jalgrattal 100 päevaga ümber Läänemere”. See tundus asjakohane nimi, arvestades, et sel aastal tähistab Eesti just oma 100. sünnipäeva. Aga kui võtta malli vana reisihundi Tiit Pruuli koostatud raamatust “Eesti lipp ümber palli”, mis kajastas purjeka “Lennuk” 1999-2001 toimunud laevasõitu ümber maakera, siis võiks mu matka pealkiri sama hästi olla ka “Eesti lipp ümber lombi”.

Enne sellise rännaku ettevõtmist tuleb endale selgeks teha, milleks seda vaja on ja kas tahtmine selleks on piisavalt suur. Käesolevaga toon välja mõned põhjused, mis sundisid mind seda retke ette võtma.  

Kõige tähtsam põhjus on see, kui sisemine tung ja tahtmine on nii suur, et enam teistmoodi ei saa, kui tuleb minna. Ka mina olin jõudnud sinnamaale, et enam ei saanud ega tahtnud iseendale vabandusi otsida, miks ma seda ei peaks tegema või miks ei saa teha. Aeg oli küps ja lihtsalt tundsin, et pean minema. Võib-olla tulevikus enam sellist võimalust ei tulegi. Olin sel määral motiveeritud, et valmis ka töölt ära tulema. Vähetähtis pole ka lihtne tõdemus, et mulle meeldib tohutult matkata. Ma ei tunne ennast kuskil paremini, kui matkal olles. 

Olen ikka arvanud, et vahel tuleb kodust ära käia. Seda nii enese pärast kui ka selleks, et endale meelde tuletada oma kodu ja kodumaa tõelist väärtust, vaadata kõigele hetkeks kõrvalt ja tulla siis tagasi võib-olla pisut selgema pilguga. Samuti ei tee paha vaadata, kuidas elavad meie naabrid ja avardada enda silmaringi. 

Teiseks teeb kindlasti head eemaldumine igapäevasest rutiinist, põgenemine tüütute ja mõttetuna näivate kohustuste eest. Otsustasin, et nõnda ei saa see igavesti jätkuda ja tuleb kuskilt mujalt leida uut hingamist ja energiat. Tüdimus peab asenduma jälle lusti ja elurõõmuga. Mis võiks olla selleks parem lahendus kui üks pikemat sorti rattamatk.

Kolmandaks on selline matk päris suur enese proovilepanek, seda nii füüsiliselt kui vaimselt. Kilomeetreid tuleb läbida isegi esialgu hoomamatult palju ja suures osas üksinda. Võib arvata, et küllap ei jää nii pikal matkal ka erinevad viperusedki tulemata, aga see on osa sellest suurest seiklusest. SEIKLUS ongi sellele üritusele kõige sobivam sõna.

Loomulikult on olulised ka need paigad, kust matkatee läbi läheb ja inimesed, keda teel kohtad. Ikka tahaks ringi vaadata ka oma naabrite koduõuel.  Ma olin vist viimane eestlane, kes polnud Soomes käinud (kui sadam ja lennujaam välja arvata). Rootsis olin käinud ainult Stockholmis. Karjala aladel  olin küll käinud, aga nüüdseks juba iidsetel lapsepõlve aegadel, kui isa seakõrvadega sapaka tagaistmel istudes vaevu aknast välja ulatusin vaatama. Taanis olen kunagi 4 kuud elanud, kui sealses rahvaülikoolis aega veetsin, kuid viimati sai Taanis käidud aastal 2005 (unustamatu Roskilde rockfestival) ja sellest ajast on juba liiga palju vett merre voolanud. Saksamaa rattatripist on samuti juba 10 aastat möödunud, paras aeg jälle tutvust uuendada. Poolast olen ainult kiirkorras läbi sõitnud, et kuhugi mujale jõuda. Nii et ka see maa ootas avastamist.  Väga ootasin ka Kaliningradi oblastis ringi vuramist. Niisamuti Kura sääre läbimist, mis Kaliningradi oblastist Leetu välja viib. Nii, et võib öelda, et üheks minemise põhjuseks oli ka lihtne inimlik uudishimu nende paikade suhtes, kuhu mu jalg ega ratas pole varem sattunud. 

Briti kirjanik Robert Louis Stevenson on öelnud: “Ma ei reisi mitte kuhugi minemiseks, vaid mineku enda pärast. Peaasi on olla liikvel, tunnetada lähemalt meie elu vajadusi ja põhiolemust”. Mulle see mõttekäik meeldib. Lisaks sellele tundsin, et on vaja ka lihtsalt oma kahe kõrva vahel asuvat hallollust pisut tuulutada. Soovisin nautida vabadust nii, et see muutuks rutiiniks, iseenesest mõistetavaks tundeks. Olla kasvõi lühikeseks ajaks vaba kõikidest kohustustest, magada telgis kusagil mere ääres või metsas, vaadata õhtuti tähistaevast, hingata värsket õhku, kuulata merelainete mühisemist ja lindude sädistamist, nautida päikeseloojanguid, vahel taluda ka lakkamatut vihmahoogu ja tormituult – see oli just see, mis mind teele meelitas ja mida ma sealt otsima läksin. Olla mitte keegi muu kui vaid mina ise, üks lihtne nimetu rändaja. Ja muu siis enam ei loegi. Oli aeg jalad kõhu alt välja võtta.  

Nagu eelpool juba vihjamisi mainisin, siis eelmisel sügisel leidsin veel ühe täiendava väärtuse oma matkale – tähistada sel moel Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva.  Mulle meeldis see mõte viia Eesti lipp jalgrattal ümber Läänemere. Ja seda just 100 päevaga. Sümboolne on see, et lipp, mille rattale kinnitasin, sai sel aastal täpselt 10 aastat vanaks – 2008. aastal lehvis ta esimest korda uhkelt ratta küljes, kui matkasime sõbraga Saksamaa ja Hollandi teedel, mis oli ka minu esimeseks rattamatkaks väljaspool Eesti piire.

Ja lõpetuseks. See “kuningapoeg” tahtis konnatiigist lihtsalt laia ilma õnne otsima minna ja teele jäi ju kaks kuningriiki ka.  Ma ei plaaninud sinna minna küll päris nagu prints valgel hobusel, aga palju puudu ka ei jäänud – habetunud untsantsakas mustal rattal peaks ka asja ära ajama. Ja loo lõpetuseks saaks kirjutada, et “kui ta ära pole surnud, siis sõidab ta õnnelikuna seal tänase päevani”. 

Sain oma ettevõtmiseks inspiratsiooni erinevatelt inimestelt, kes on seigelnud mööda ilma nii rattaga, jalgsi kui purjepaadiga ja kes on oma kogemusi lahkesti ka teistega jaganud. Näiteks olen innustust saanud Uhhuduuri seltskonnalt, kes juunis alustasid juba 5. etappi oma  ümbermaailma tuurilt, seekord Lõuna- Ameerikas. Selleks et jätkata oma unistuse elluviimist. Olen nende teekonda alati jälginud suure huviga, aga vaatamata sellele pole minu sooviks olnud nende ega kellegi teise tegemisi järgi teha, vaid valida tuleb ikka ise enda tee. 

Indu ja inspiratsiooni matkamiseks iseenda seltsis olen saanud kahelt vapralt naisterahvalt. 1963. aastal võttis iirlanna Dervla Murphy ihuüksi jalgrattaga ette teekonna Iirimaalt Indiasse, alustades seda pöörast teekonda seejuures talvel, mil oli kõva pakane õues ja suured hanged katsid maad. Seda rännakut on ta kirjeldanud oma raamatus “Täie hooga jalgrattaga Iirimaalt Indiasse”. Igaüks võib aru saada, et selline teekond ei saanud olla ega olnudki üksikule naisterahvale ohutu või mingi meelakkumine. Pole lihtne ligi 5000 km sõita, läbi tuisu ja tormi, üle kõrgetest mägedest, kuuma ja märjaga läbi erinevate riikide ja kultuuride, kus naisi ei kohelda nii nagu Euroopas kombeks. Aga ta võttis kätte ja tegi selle ära. Ohte ja raskusi trotsides. Vaimses mõttes on samuti väga inspireeriv Cheryl Strayedi tõsielusündmustel põhinev raamat “Wild” ehk “Metsik” (sellest on tehtud ka väga hea samanimeline film Reese Witherspooniga peaosas). Ajal, mil ta pärast ema varajast lahkumist siitilmast oli emotsionaalses ja psüühilises mõttes suures kriisis, pakkis ta seljakoti kola täis (omamata seejuures mingeid teadmisi või kogemusi matkamisest) ja läks pikale teekonnale (1600 km USA PCT ehk Pacific Crest Trail on matkarada, mis viib üle mäeahelike, läbi kõrbete ja vihmametsade), seda ikka üksinda. 

Lisaks eeltoodule olen lugenud reisijutte ja blogisid erinevatest rännakutest – kes on sõitnud rattaga või purjetanud ümber maakera, kes vändanud rattaga Nordkapist Kaplinna, kes ümber Eesti, kes läbinud sadu kilomeetreid jalgsi palverännaku radasid, kes matkanud seljakotiga üksinda Kesk-Aasias jne. Nüüd oli aeg ka endal härjal sarvist ja rattal lenksudest haarata, sadulasse hüpata ja teha see tiir ära ümber Läänemere.