18. päev (14.06.) Paadisadam – Lindudelaht 100 km

Äratus oli mõistlikul ajal ehk 8.50. Traditsiooniline riisipuder ja gurmeejook sisse koos uue eluvaimuga. Ja edasi, Kentucky lõvi! Esimene märkimisväärne hetk toimus külakeses nimega Härkmeri. Seal leidsin eest ühe kohviku, kus soovisin esmajärjekorras muidugi kõikvõimalikke elektroonilisi vidinaid laadida. Ega kohvigi mööda külge maha ei jooksnud.Samal ajal saabus vastassuunast kohvikusse aga teinegi rattamatkaja. Taat tuli Rootsist, laevatas end Umeåst Vaasasse ja siin ta oli. Märkis, et eile oli teda terve päev tuul tagant trüginud ja nõnda tuli hõlpsasti 100 km kokku päevaga. Ma sain aru, miks mina pidin siis vastutuult litsuma kõik see aeg. Aga no ma olin sellega juba ära harjunud. Oli igatahes huvitav vestelda jälle ühe matkaselliga. Vahetasime eesoleva suhtes veel muljeid ja jätkasime kumbki oma rada. Muuseas, temalt saadud info läbi leidsin järgmiseks õhtuks ööbimiskoha Vaasa kõrval asuval kämpinguplatsil.  

Esimese suurema kohana jäi tee peale u 6700 elanikuga väikelinn Kristinestad või soomepäraselt Kristinankaupunki. Sinna tahtis mu muhe kaardirakendus (edaspidi lühidalt KaaRa) saata mind 25 km ringiga, kuna arvas, et minu tervisele pole hea trassi peal 11-12 km sõita. Aga vot tutkit, KaaRa, seekord!

Kristinestad asutati aastal 1649 ja oma nime sai 1651 Rootsi kuninganna Kristiina järgi, kes sai  troonile 1632. aastal pärast oma isa Gustav II Adolfi surma olles sellal vaid 6 aastane. Lõunasöök pubis nimega Crazy Cats (hullud kassid), kus minu rõõmuks mängiti vana rockiklassikat. Süüa sain ka korralikult ja seadmeid rahus laadida. Hulludest Kassidest üle tee oli üks elektroonikapood, kus sain endale vajaliku lisapistiku osta.  Teine pistik oli üks neist asjadest, mis õnnestus matkale minnes koju unustada. Teist pistikut on aga vaja. sest nii on võimalik mitut vidinat korraga laadida. Nii et käisin sipsti poes ära ja kuulasin laheda nimega pubis rockiklassikat edasi.  Aga linn ise ilus oma madalate puumajadega. Eriti äge oli vana puust kirik. 

Kristinestadi-kirik.JPGKristinestadi kirik

Edasi viis tee taas ühele saarele, kus asub Vikipeedia andmetel elanike arvult Soome kõige väiksem linn Kaskinen ehk Kaskö rootsi keeles. Seal elab alla 1300 inimese. Pidin lihtsalt sealt läbi põikama. 

Päev kiskus lõpuks aga pisut liiga pikaks, viimased kilumeetrid venisid ja venisid ja kuidagi ei paistnud, et hakkaksin kuhugi välja jõudma. Tuim asfaltteel nühkimine ka.  Aga jälle läks lõpuks õnneks. Kell oli juba õhtul 9 saanud, kui keerasin suurelt teelt maha nagu eile. Seekord oli meri juba peaaegu kohe näha. Vana rohtukasvanud radamööda hiilisin ilma rattata vaatama, kas leiab midagi sobivat ja voila! Mere ääres seisis mahajäetud ja lagunenud sara, mille ette kannatas telgi täitsa vabalt püsti panna. Päike paistis peale ja sain oma laagri üles seada kartmata, et keegi võiks peale sattuda. 

laager-vana-sara-ees-mere-ääres.JPG

IMG_8090.JPGÖöbimiskoht Lindudelahe ääres 

Ööbimiskoha ümbrus kubisesigasugu erinevatest lindudest, seega võtsin endale õiguse nimetada seekordne ööbimiskoht Lindudelaheks. Minu suurima tähelepanu pälvisid suured elegantsed sulelised, kelle ristisin graatsialindudeks. Tegelikult oli vast tegu sookurgedega, aga graatsilised olid nad igatahes.

IMG_8071.JPG

IMG_8075-Copy.JPG

IMG_8162.JPGGraatsialindude etteasted

Alguses üks eeldatavasti isane seisis rahulikult 1 jala peal kaldast oma 30 m eemal ja puhastas ennast. Jälgisin tema tegemisi üsna pikalt, et mitte öelda terve õhtu. Ja siis ilmus ka emaslind. Kus siis aeti suled sabaotsas puhevile ja läks kluugutamiseks lahti! Mulle võhikule tundus, et pulmatants läks nihu ja emaslind ei tahtnud sugugi vedu võtta. Pärast seisis tantsulind kurvalt teise kõrval, oli korvi saanud. See tõi meelde ajad Cafe Amigos, kui ise nukra näoga passisin pärast järjekordset korvi 🙂 

Kesköö paiku tõusis vee kohale tohutu aur, eriline vaatepilt!

IMG_8131.JPG

Aga graatsialinnud ikka seisid roostiku ääres, üks pea õieli, teine pea sügavalt norus. Igatahes oli mul õhtul võimalus osa saada tohutu ilusast looduse vaatemängust. Ja ühtlasi kuuldemängust, sest kogu see häälte möll, mis pildile ei jäänud oli meeletu! Nii et kahju oli magamagi minna, aga lõpuks tuli see teekond siiski ette võtta.  Ja sellega jälle üks päev otsa saigi.   

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.