87. päev (21.08.) Palanga külje all – Liepaja 73 km

Nagu eile arvasin, siis see uus ja uhke kergliiklustee läkski Palangasse välja. Laagrikohast jäi Palangasse umbes 10 km.  Palanga on üsna väike linn, kus elab ca 15 000 inimest. Kuna tegu on aga kuurortlinnaga, siis suvel on seal muidugi oluliselt rohkem sagimist. Nagu meie Pärnus. Liivarand on seal suisa 18 km pikk. Linnaõigused sai Palanga 1791. aastal. Linn kuulus tsaariajal Kuramaa kubermangu. Palanga läks Leedu koosseisu 1921. aastal  Leedu-Läti piirilepinguga ja see andis Leedule väljapääsu merele.  

Kuulsat Palanga rannariba ma kaema ei läinud, kuna oma liivaannuse sain juba Kura säärel kätte. Hea on tõdeda, et vastupidi ei läinud ja Liiva-Annus mind kätte ei saanud. Ei maksa siiski arvata, et seoses liivaga mul teel sellega kõik suhted klaaritud said.  Tänaseks usaldasin teejuhi rolli üle pika aja KaaRa`le. Tundus, et KaaRa on pisut solvunud, et ta unarusse olin jätnud, sest juba õige pea tuli mul deja vu tunne, kui end taas lennuvälja aia ääres jooksval teel  paksus liivas rattaga “püherdamas” avastasin. Justnagu paar kuud tagasi kuskil Rootsis. Irooniline on see, et kui eile sai liivavälju taevani kiidetud, siis nüüd kirusin liiva maapõhja, kui oma rattaga selle sees pidin ukerdama. Minu ponnistuste ajal sõitsid kaks ratturit oma maastikuratastega minust mööda ja kui ma liivas kemplemisega hulluks polnud läinud, siis kuulsin ühte neist mulle sulaselges eesti keeles ütlemas tere! Need hääled võisid muidugi minu peas ka olla, ei saa välistada. Ma ei olnud hetkel adekvaatne ka sellele kuidagi reageerima. Selline mõte tuli seal liivas mürgeldades ka, et kellele seda jõusaali vaja on, kui on võimalus minna rattaga liiva sisse sõitma, eriti kui sel rattal on mõnikümmend kilo tavaari peal. Võin kinnitada, et kõik lihasgrupid saavad seal oma koormuse kätte. Kuigi jah, tehnika osas väga millegagi kiidelda ei ole. Ilmselt tuleks kasutada personaaltreeneri abi.  

Mul oleks olnud eelnevalt võimalus valida kohe suur tee selle liiva asemel, aga ei, ilmselt oleks see olnud liiga lihtne ja mugav variant. Lõpuks õnnestus ennast suure ponnistuse tulemusel tuuseldada sealt liiva seest välja asfaldile. Seal aga, olles liivast pääsemise üle suures joovastuses, pöörasin kohe sirge seljaga vales suunas.  1 km hiljem sain aru, et asi on mäda ja pilk kaardile seda ka kinnitas. Mis muud kui 1 km tagasi ja proovi aga uuesti, poiss. Sedapuhku jõudsin vajalikule suurele teele välja, aga ega seal ka sõit täna teps mitte meelakkumine polnud. Kui eelnevalt sai liivakastis hullatud, siis nüüd tõmbas jõuline vastutuul kõvasti tuure maha. Polnud tükk aega nii tugevat tuult enam tunda saanudki. Vahepeal ületasin Leedu-Läti piiri. Kuigi ka Leedu poolel olid maanteed väga head, siis pärast piiriületust algas päris tuttuus asfalttee.  Tegelikult toimuski seal piiri lähistel tormiline areng tee-ehituses. Pea Liepajani välja olid teed uut kuube saamas ja teetööd käisid päris suures mahus. Kuna liiklus polnud ka teab mis tihe, siis mind teeremont väga ei seganudki. Enam vähem remont ka lõppfaasis. Esimesed 30 km olid tee ääres väga laitmatud hiljuti paigaldatud bussipeatused, nii umbes iga 3-4 km tagant. Ja korralikult koos pingi ja prügikastiga. Pärast Nicat asulat asjad küll muutusid, aga oli näha, et tööd tehakse kõvasti.  Tubli, Läti. Loodan ka edaspidi sama progressiivsust näha. 

IMG_1577.JPG

IMG_1579.JPGNõukaaegne bussipeatus ka sekka, mis on leidnud sihipärast kasutust. Üks pudel on ennast üles poonud. 

Mainitud Nica külas tegin väikse söögipeatuse. Praad sisse higistatud läksin ka poest läbi, et teemoona kaasa osta, seejärel hakkasin end teele sättima. Äkki kuulsin seljatagant eestikeelset juttu. Pöörasin ümber ja minu suureks imestuseks nägin enda poole astumas õemees Ristot koos sõbra Rauliga, nägu naeru täis. Minu nägu oli ilmselt hämmingut täis. Nad olid tööasjus teel Leetu ja tegid Lätis nüüd minu pärast mõnekümne kilomeetrise ringi.  Väga suur üllatus. Tõid mulle külakosti ka kaasa – eesti õlut ja suitsukala.  Oi kui hästi see õhtusel laagriplatsil mekkis!

IMG_1588.JPGPeipsi koha ja Saku Rock

Väga tasus ära see minu teekonna jälgimisseadme kasutamine. Lisaks sain härrastelt vihje tänase võimaliku ööbimiskoha suhtes. Leidsingi endale sobiva paiga Liepaja linna piirides. Tegu oli kunagise kindluse asupaigaga, kuhu  nõukogude armee oli lisanud omalt poolt kaitserajatisi. Koht oli lahe ja vallidega linnamelust eraldatud. Künka otsas laskeavadega komandopunkt. Ruumi palju ja vali lihtsalt koht välja. Peale paari noorsandi sinna rohkem keegi nägu ei näidanud, nii et taas üks huvitav koht ööbimiseks. 

IMG_1580.JPG

IMG_1591.JPG

IMG_1592.JPG

86. päev (20.08.) Nida – Palanga külje all 73 km

Öösel oli tuul ja lained suuremaks läinud ja jahil hakkas paras õõtsumine peale. Mingi kapiuks hakkas oli ka lahti läinud ja kolises kuskil, nii et vahepeal olin sunnitud taaruval sammule minema seda uuesti kinni panema. Kohati oli päris imelik tunne sees, arvestades, et olin enamuse öid ikka telgis kõva ja kindla pinnase peal pikutanud. Aga sellele vaatamata oli mõnus vaheldus  hommikul jahi peal ärgata. Jääb meelde küll selline ööbimiskoht rattamatkal. Eile ei saanud kiusatusele vastu panna, kui seda pakkumist nägin ja ei kahetse grammigi. Ratas oli peremehe paadis olemise ajal kai peal laternaposti külge aheldatud, et lained ega kuri inimeseloom teda ära ei viiks. 

Nida asula kohta ka paar sõna. Ta on küll oma asukohast lähtuvalt üsna turistikas, aga selline mõnus turistikas pigem. Ei olnud liigest tralli ja karnevali, nagu Poolas või Saksamaal mereäärsetes linnades. 

Hommikul läksin sõin ühes kohvikus korraliku omleti kohviga ja asusin Kura sääre Leedu poolset osa vallutama. Sõit läks nagu lepase reega. Mõne aja pärast jõudsin Naglia reservaadi väravasse, mis kuulub Kura rahvuspargi (Kurshu Neirios Nacionalinis Parka) alla.

IMG_1532.JPG

2 euro eest oli võimalus minna düünidega tutvust tegema. Ja kuidas sa sõidad Kura säärelt läbi ja neid vaatama ei lähegi. Elamused olid sealt sellised, et ohohoo. Võimsad liivavallid olid pikad ja kõrged. Parimal juhul 60 meetrit nagu sealt lugeda sai. Mulle pakkus see väga suure ja mõnusa emotsiooni. Alguses sai mööda laudteed kõndida, aga kui veelgi kõrgemale läks, siis tuli jalatsid ja sokid ära võtta ja paljajalu mõnusal soojal liival edasi paterdada. Ma tegin väikese paarisajameetrise mäkkejooksu ka liivas, et pulss liiga madalaks ei läheks. Ja ilm oli seal ka parajasti täiuslik suveks. Üldiselt olid seal üleval igasse ilmakaarde vaadates sellised vaated, et neid võibki pildistama jääda. Igatahes kel võimalust ja aega, tasub seda Leedu rikkust kaema sõita.  

liivaluited-4.JPG

liivaluited-1.JPG

liivaluited-2.JPG

liivaluited-6.JPG

liivaluited-5.JPGPikk tee Kura sääre düünides

Pärast düünides müttamist läks edasi rattatee. Ehk sain taas kokku vana tuttava Ruutu Kümnega. Suurest teest viis see tee täiesti eemale, sääre teises servas asuvate liivavallide juurde. 30 km  kuni sadamani jooksiski igati sõidetav (kohati ka väga hea) rattatee. Paar kilumeetrit oli vahepeal küll ka sõiduteel, aga sealgi nägin ainult seisvaid autosid ja lisaks oli seal ka äärde rattatee märgistatud. Nii et suur üllatus Leedus, ma ütleks.  

IMG_1566.JPG

IMG_1567.JPGTeel Nidast Klaipedasse oli ka vaatamistväärt kohti Kura säärel

Jõudsin üsna nobedasti sadamasse. Kura säärelt Klaipedasse jõudmiseks on vaja siiski laevaga pisut ka sõita. Sarnase laevaga nagu sai Poolas jõgi ületatud viidi ka siin inimesi ja rattaid üles. Erinevus oli see, et rattad ja inimesed viidi autodest eraldi sadamast üle. Ohutum igatahes. Klaipedas tegin väikese eine ja pidasin plaani, kuhu ööseks võiks minna. Ja siis juba sadulasse ja Palanga suunas ajama. Mõtlesin, et päris Palangasse välja ei lähe ja katsun enne seda mingi põõsaaluse leida, kus telk püsti panna. Ja nõnda ka läks, et mändide alla laagrisse jäin, järjekordse reservaadi äärde, kõrge pankrannik kõrval. 20 km Klaipedast õhtusesse laagrikohta sain sõita ainult suurepärasel rattateel. Üsna kaugel autoteest läbi metsa on seal mitte liiga kaua aega tagasi tehtud ratturitele ja jalguritele kergliiklustee. Mõtlesin küll, et kuidas see asfalttee siinsesse reservaati sobitub, aga noh, eks inimesed tuleb ikka viisakalt loodusväärtusi vaatama juhatada, nii et nad jalakestele ei pea liiga tegema. Aga igatahes 5+ tee ja müts maha leedukate ees sellise rattatee eest. Hakkas juba huvitama, mida lätlastel sellistele teedele vastu panna on. 

Nagu selgus asus mu ööbimiskoht järjekordse loodusreservaadi territooriumil. Napilt, aga kindlalt. Kuna ma suudan siiski tsiviliseeritult telkida ja ennast üleval pidada (enamasti vähemalt!), siis endal suurt süüd ei näe. Küll aga hakkasid kohalikud kaitsealused sipelgad mind kõvasti ahistama sundides mind juba platsi sissevõtnuna mitu meetrit eemale kolima, tugevama tuule kätte. Vastuvaidlemist mittesallival viisil. 

IMG_1574.JPGÕhtune pehme küljealune reservaadi territooriumil

Kokkuvõttes võib öelda, et  oli suurepärane päev, täpselt sobilik tähistamaks vääriliselt Eesti taasiseseisvumispäeva. 

85. päev (19.08.) Zelenogratsk – Nida 60 km

Hommikul ärkasin nari teisel korrusel. Väga mõnus ja pehme magamisase oli. Olin 100 rubla eest (see teeb umbes 1,3 eurot) tellinud ka hommikusöögi. Hommikusöögiks anti 2 pannkooki hakkliha ja hapukoorega ning tomatisalatiga. Ja kohvi muidugi ka. Abiks ikka raskel ajal, nagu öeldakse. Kell 1o asusin teele. Tõotas põnev päev tulla, sest ees ootas Kura säär ja seda piirkonda olin juba ammu oodanud. Linnast välja liikudes juhtusin mööda sõitma ka kohalikust pronkssõdurist, mis igavese tule valgel endiselt vapralt oma kohal püsib, ilmselt igavesest ajast igavesti. Ainult kaelarättidega pioneere ei paistnud puuslikku valvamas olevat ühtki.  Kuidas siis nii, seltsimehed?  Diversandid on kõikjal ja teie geroi puhta kaitseta. 

IMG_1501.JPGSm Pronkspuuslik 

Linnas torkas silma veel see, et üllatavalt vähe on seal (ja tegelikult kogu Kaliningradi oblastis) vene autotööstuse lipulaevu liikumas ehk neid sisuliselt polegi. 

Ja siis jõudsingi omadega Kura säärele. Kura säär ehk vene keeles Куршская коса ja leedu keeles Kuršių nerija on ligi 100 km pikkune ja kuni 3 km laiune maasäär, mis ühest otsast algab Kaliningradi oblastis Zelenogradski linnas ja teises otsas lõppeb vahetult enne Klaipeda linna Leedus. Mõlemas riigis on loodud poolsaart hõlmavad rahvuspargid looduse ja luidete kaitseks.

IMG_1503.JPG

Säärel, mis eraldab Kura lahte Läänemerest,  on kuni 70 meetrit kõrged luited, mis aastas mitusada meetrit edasi liikudes kuni 19. sajandini suisa külasid enda alla mattis. Otseloomulikult kuulub Kura säär UNESCO maailmapärandi nimistusse.  Kura sääre Leedu-poolses osas asuvad asulad on liidetud Neringa linnaks, millest tuntuim Nida asula. Ühtlasi on Nida ka Leedu kõige läänepoolsem asula. Veel tasub vast mainimist, et siin oli ka saksa kirjaniku Thomas Manni suvekodu. Nidas oli ka minul plaanis ööbima jääda. 

Natuke ajas tagasi kerides, siis kohe s äärele jõudes tuli ootamatult teel ette kontrollpunkt, kus sisenemise eest rahvuspargi territooriumile nõuti pileti ostmist. Ma polnud sellest varem kuskilt lugenud, seega oli see väike üllatus. Samas on see täiesti OK, kui see kümnis rahvuspargi hüvanguks läheb ja mitte mõne seltsimehe tasku ei rända. Hind 150 rubla rahvusparki sisenemise eest. See teeb eurodes hinnaks küll vaid 2 eurot, aga asi oli selles, et ma olin rublad meelega enne Venemaalt lõplikku lahkumist üsna sirgeks löönud, arvates, et neid enam ei vaja, ja alles oli sulas vaid 100 rutsi. Samuti üllatuslikult ja minu õnneks sai seal punktis töötavale prouale ka kaardiga maksta. Vastasel korral oleks tulnud ots ümber pöörata ja Zelenogradskisse tagasi sõita oma 5-6 km sularaha järele ja siis uuesti tulla. Boonuseks oma 11-12 km. Muidu poleks ka see teab mis katastroof olnud, aga no vene rublasid poleks enam tahtnud rahamasinast välja võtma hakata.  

Teele jäid viimased vene külad – Lesnoi, Rõbatshnaja, kus sain vabastada end ka viimastest vene rubladest. Mõnus kulgemine piki Kura säärt (eriti tore on seda vaadata mu martkaraja kaardilt). Teed on seal arusaadavalt kitsad ja jooksevad suuresti männimetsade vahel, aga mitte liiga tiheda liiklusega. Mulle väga meeldisid seal tee äärtes metsa alla pandud loomapiltidega meeldetuletused inimloomale – ära viska siia prügi maha, hoia metsas tuleohutust, jahipidamine on keelatud. Üks märk ütles  – kas õnnestus prügi kaasa võtta? Tubli! tänades: Põder.

IMG_1504.JPG

Ja siis nägin järgmist silti perekonnalt Metssiga, mis teatas: “Ettevaatust, me võime vabalt siin üle tee lipata”. Siinkohal tuleb nentida, et vahetult  enne Vene-Leedu piiri nägingi metssea põrsaid üle tee koperdamas. Kuna pildistada esimese hooga ei õnnestunud, siis lisasin hoopis kiirelt hoogu, kuna nende esivanematega ei soovinud fotosessiooni teha. Küllap nad kuskil lähedal seal olid ka.   

Ja siis läksingi taas oma matkaga üle piiri. Seekord üle Vene-Leedu piiri. Ilma mingi ajalise viivituseta sain lipsti üle ja küsimusi ühelgi ametnikul ei tekkinud. Ja olingi jõudnud tagasi kodusesse Baltikumi.  Nagu enne matka juba mainisin, siis Leetu jõudes võisin öelda, et olen peaaegu kodus.  Mis see mõnisada kilumeetrit enam on. Esimene auto, mida Leetu sisenedes tee ääres seismas nägin, oli muidugi Eesti numbriga. 

Selle päeva ööbimine Nidas oli eriline. Booking.com lehelt vaatasin täitsa suvaliselt, mis võimalused Nida kandis ööbimiseks katuse all on. Eeldasin, et midagi odavat ei saa olla, kuna tegu ikkagi turistide meelispaigaga. Ja enda imestuseks nägin, et pakutakse suhteliselt ok hinna eest ööbimist jahi peal. Ei noh, miks ka mitte, mõtlesin. Ja mõeldud, tehtud. Hind (32 eurot + 10 eurot kohalik maks…sadamamaks ilmselt) oli vastuvõetav ning asukoht ja selline võimalus matkal igal juhul erakordne. Leppisin jahi kapteniga kohtumiseks aja kokku ja läksin rahulikult sööma. Meelest läks aga see pisiasi, et Leetu jõudes oli kellaaeg jälle tunni võrra muutunud. Aga sain härra kapteniga siiski kenasti kokku, ta näitas jahi pardal vajalikud asjad kätte ja jaht oligi minu päralt ! Igavesti uhke kaunitar. Kusjuures, ma sain valida veel kahe erineva jahi vahel Vaat see oli üks kuradima lahe öömaja!   Ratta sain jätte kai peale posti külge aheldatuna. 

IMG_1506.JPGÖömaja Nidas

IMG_1516.JPG

IMG_1513.JPGTuulemurdja tuulte meelevallas kai peal

Leedukad olid ühe üllatuse ka siiski serveerinud. Nimelt on nad oma “ossinovski seaduse” välja mõelnud, et pühapäeval müüakse alkohoolseid jooke kuni kella 15-ni. Kuna kell oli juba 18 saamas, siis õhtusest õllest olin ilma nagu peni pehmest leivast. Selle asemel, et rahulikult kõikuvas paadis istuda ja aega surnuks lüüa läksin sadama juures asuvasse baari blogi kirjutama ja värsket suitsukala mekkima, mida seal samas baari kõrval suitsutati. 

84. päev (18.08.) Mamonovo – Zelenogratsk 77 km

Öösel  ärkasin selle peale, et vihma krabistas telgi katusel. Jäin magama lootuses, et ehk jääb hommikuks järgi, sest telkimiskoht on täiesti murumätaste vahel ja nii saaks hommikul sulpsu lüües märgade jalgadega teele asuda. Ja minu suureks rõõmuks hommikul säraski päike nagu õige mees ja soojus kupatas metslase telgist kell 9 välja. Sedapuhku einet murul ei teinud, vaid eelistasin kiiresti lahkuda. Lootus oli, et esimeses linnas miskit hamba alla ikka saab. Teele jäid vahvad kohanimed – Pervomaiskoje, Sohvoznõje, Laduškin (nõukogude kangelane noorelt suremise eest). 

Muidu oli sõita päris normaalne, aga Kaliningradile lähenedes läks tee kitsamaks ja liiklus tihedamaks. Kaliningradi linna sissesõit oli veel hullem. Tundub, et seal kõnniteedele raha pole jätkunud, sest sõiduteed kõrval olid korralikud.  Aga lootused oli päris suured Kaliningradi suhtes. Seepärast pühendan linnale ka natuke nö leheruumi. 

Pregolja jõe kaldal asuv Kaliningrad kandis kuni 1946. aastani nime Königsberg, linnas elab praegu natuke alla poole miljoni inimese.  Königsberg asutati 1255.a. Aastatel 1457-1945 oli see linn Ida-Preisimaa pealinn. Aastal 1701 krooniti Königsbergi lossis esimene Preisimaa keiser Friedrich I. Linn oli ka kuulsa filosoofi ja mõtleja Immanuel Kanti (1724-1804) kodulinn. Königsbergis tegi kõva laastamistööd II Maailmasõda ja pärast sõda jätkas hävitustööd Stalin. 1944 hävitas linna Briti õhuvägi purustades muuhulgas Königsbergi vanainna. Linna hävingut näitab ilmekalt see, et kui 1939 elas linnas 370 000 elanikku, siis pärast linna kapituleerumist Punaaarmee ees oli sinna jäänud 150 o0o inimest. Nende õnnetuseks, sest pärast sõda suri suur osa neist nälga ja haigustesse või löödi Punaarmee “vabastajate” poolt maha. 1945. aasta lõpuks oligi seega linna jäänud vaid ca 20 000 inimest. 1946. aastal nimetati linn ümber äsja hinge heitnud Nõukogude Liidu poliitbüroo tölli Mihhail Kalinini auks Kaliningradiks. Linnaga polnud sel seltsimehel mingit pistmist. Pärast sõda küüditati Stalini poolt suur hulk kohalikke elanikke Saksamaale ja asemele toodi ustavad seltsimehed Nõukogude Liidu avarustest. 

Linn oli aga minu jaoks täielik pettumus (lootsin vist alusetult vanast ajast midagi säilinut näha). Kaliningrad on üks suur ja kole, masendav nõukogude linn, oma hiiglaslike paneelmajadega. Vanast hiilgusest pole alles midagi. Immanuel Kanti hauasamba juurde tahtsin minna, aga põrutasin õigest kohast mööda ja uuesti tagasi ei viitsinud minema hakata. Nägin vaid osa säilinud Friedrichi lossist (Friedrichsburg – Friedrichi loss).

IMG_1498.JPGFriedrichsburg

Ja siis lahkusin linnast nii kiiresti kui sain. Mõned kohalikud üritavad täna linnale endist nime taastada, aga minu meelest on see mõttetu. Nagu eestlaste kõnekäänd ütleb, siis sitast saia ei tee nimeta, seda kuidas tahad. Läbiseeditud ja väljutatud sai on ikkagi sitt, mitte sai . Königsberg on surnud, elagu Kaliningrad.

Polnud mõtet end kauem selles tondilinnas masendada. Sihtmärgiks järgmine linn Zelenogratsk. Nagu Kaliningradki kuulus ka Zelenogratsk enne suurt sõda Saksamaale, kandes kuni 1945. aastani nime Kranz ja seejärel kuni 1946 veel Cranz. 1946 nimetati linn lõpuks Zelenogratskiks.  Veel kaugemas minevikus asus seal aga hoopis vana Preisi kaluriküla. 2010. aasta seisuga elas linnas üle 13 000 inimese, nii et väga suur linn ei ole. Küll on seal olemas oma pronkssõdur igavese tule valguses peesitamas. Ja alates sügisest 2018 ka selline ametinaine nagu kassišerif, kes peab hulkuvate kasside eest hoolt kandma. 

IMG_1501.JPGPronkssõdur ja igavene tuli

Tee Zelenogratskisse oli aga ideaalne, peab tunnistama. Suur 4-realine magistraal. Tee ääres oli minu jaoks oma 2 meetrit lai riba, kus rattaga sõitmiseks oli ruumi nii et tapab.

Olin sinna Zelenogratskisse hostelisse toa broneerinud, sest sealt algas ka tee Kura säärele, millega pidin tegema algust järgmisel päeval. Oli ikka tükk tegu ja kohalike elanike abi vaja, et see hostel üles leida. 7-korruselise maja keldrikorrusel asuv majutusasutus “Party and Sun” ise oli täitsa ok. Kuigi päris arusaamatus kohas, arvestades veel selle nime (pidu ja päike). Sain muidugi 3 vene härrasmehega tuba jagada, aga sellest polnud midagi, sest ma neid praktiliselt ei näinudki. Hind oli 800 rubla + 100 rubla hommikusöögi eest (so tiba üle 10 euro). Üle tee (Pionerskaja uulitsas) asus laste laager, kust õhtul kell 9 tuli nii vali vene tümakas, et tahtis kuulmise ära võtta. Kasvatajad olid kas ise diskorid või juba ennast sobivasse konditsiooni viinud ja kuskil majakeses omi asju ajamas või peatäit välja magamas. Ise tegin õhtul väikse tiiru linna. Ühe korrusmaja ees võtsin istet. Must kass tuli istus mu kõrvale ja pani mulle käpa käe peale, nagu tahtnuks öelda – ma tean, mida sa tunned. Esimese korruse lahtisest aknast kostus võimas aaria ooperist “Armujook”. Ilmselt juba mitu pudelit haljast ära lahendanud mees ja naine ei suutnud aga kokku leppida, kumb seekord peaosas on ja kumb kõrvalosaga peab leppima. Laulude saatel igavesest armastusest päev ka oma otsa taas leidis.  

83. päev (17.08) Marzicino – Mamonovo 82 km

Tänase päeva algus oli küll päris meeldiv – hea asfalttee, kus autosid peaaegu polnudki. Vastutulevad ratturid tervitasid naeratades ja see oli samuti tore.  Pikalt kulges tee üpris laia, aga kinnikasvanud jõe äärt mööda. Ja siis hakkas jälle pihta. Poolale omaselt katsid teed erinevat sorti plaadid, plokid, paneelid, kivid. Ja vahelduse mõttes tuli kruus. Ja siis liiv koos korralike tõusudega, nii et vahepeal tuli sadulast maha ronida. Ja uuesti paneelid, plokid ja kivid. Pärast seda kadalippu oli hing päris paelaga kaelas.

IMG_1488.JPG

IMG_1494.JPGRattasõit Poola-eri

Ja tee ääres olid veel rattamärgid, et ära muretse, alles in ordnung. Tegemist oligi kohaliku rattarajaga. Selgus, et neil on samuti meie RMK matkaradade laadne süsteem olemas. Suur infotahvel oli selle kohta ühes ratturite jaoks tehtud katusealusega puhkekohas. Lugesin oma poola keele oskust kasutades välja, et neid rattateid on Poolas kokku 1885 km ja need jagunevad 12 piirkonnaks ehk rattasõidu kuningriigiks (krolestw rowerowych).  

IMG_1489.JPG

IMG_1490.JPGRattateede võrk Poolas

Lõpuks jõudsin eluga Fromborki, kus sain pärast pingutavat etappi korralikult süüa. Oleme ausad, puhkus kulus ka marjaks ära. See Fromborki linn ise on eriline selle poolest, et seal elas ja toimetas poola päritolu astronoom, matemaatik ja arst Mikolaj Kopernik. Tema oli see tüüp, kel jätkus esimesena jultumust öelda välja, et päike ei tiirlegi ümber Maa, vaid vastupidi. 

Ja seejärel oli aeg võtta suund Vene piirile. Vurasin oma rattaga mõlema riigi piiripunktis autodest mööda ja võeti ka kohe jutule. Ladusalt läks, väga ladusalt. Vene piirivalvur täitis ise ka minu riigis viibimise registreerimise paberi, mille riigist lahkudes pean järgmises piirivalve punktis esitama. Narvas tuli see ikka ise täita. Naispiirivalvur küsis veel, et kas midagi deklareerida on ja milline on reisi eesmärk? Sain sõnasabast kinni, et mitte end sisse rääkida, öeldes et niisama tulin külla. Kui ta kuulis, et organiseerin midagi, siis andis koheselt passi tagasi ja olingi Venemaal, Kaliningradi oblastis. Oli ju mul passis siiski delavaja viza (äriviisa) ja mitte turistiviisa. Ilmselt aitas ka minu püüd vene keelt purssida, kuigi nad seal piiril inglise keelt ka ikka räägivad.  

Esimene linn, kuhu jõudsin, oli Mamonovo. Linna nimi on pandud muidugi punaarmee kangelase järgi, kellele see tiitel anti postuumselt. Selliseid linnu seal juba jagub. Mamonovos tegin peatuse poes käimiseks ja siis siirdusin ööbimiskohta otsima. Keeruline ülesanne jällegi. No pole kuhugi minna, tee või tina. Ühes järjekordses külas keerasin lihtsalt kõrvalteele (olin seda ka varem proovinud edutult) ja peagi märkasingi põõsaste taga lubavat murulappi. Murumättad olid päris kõrged, aga otsus paigale jääda sündis kiiresti. Samas polnud magamisalust nüüd vajagi, hea pehme küljealune olemas.  

Selles päevas oli palju – seiklust, närvipinget, füüsilist pingutust ja rõõmu muidugi ka, nagu iga päev. Õhtuks olid jõuvarud päris ammendunud. Jäi üle selili maas lamada, tähistavast imetleda, klappidest eesti musa kuulata ja väikest vene piivot mulistada. 

Lõpetuseks pildike Mamonovo linnast läbisõidul. Linna sisenedes seisis kõnniteel ristipõiki ees LEHM ! Inimesed teda ei morjendanud ja ega inimesigi ta eriti seganud. Seisis seal ja peletas rahulikult kärbseid eemale sabaga! 

82. päev (16.08.) Gdynia – Marzicino 82 km

Äratus sedapuhku juba kell 8.15 sillalt kostuva mürina saatel. Tunnikene hiljem oli laagriplats juba puhas. Võttis aega, et metsast tagasi kesklinna jõuda ja siis ka Gdyniast välja saada. Mere äärde jõudes võtsid asjad parema pöörde, sest edasi sai sõita mööda mereäärset promenaadi ilma rahvahordide vahel sõelumata. Ja päikegi hakkas taas kütma.

Tänase päeva märksõnadeks olid linnad Gdynia, Sopot, Gdansk. Mööda mere äärt viis Gdanski kesklinna välja hea rattatee. Korraks sai küll ka trepist alla vedida oma koormat, aga vähemalt mitte üles. Sopoti keskus oli  suvise aja kohta arusaadavalt ülerahvastatud, aga edasi olid inimesed ja ratturid juba üksteisest eraldatud teedel. Ja see isegi toimis. 37 000 püsielanikuga Sopotit peetakse Poola suvepealinnaks. Vana-slaavi keeles tähendab sopot allikat. Aga eestlased teavad seda linna muidugi Sopoti lauluvõistluse kaudu, kus Anne Veski omal ajal laineid lõi ja 1984 sootuks kinni pani. Sopotis asub Euroopa pikim puitmuul, mis ulatub 450 meetri kaugusele merre. Lisaks oli seal ka päris tore vana majakahoone. 

Sopotist Gdanski polnud palju maad, vaevalt 14 km. Wisla jõe suudmes asuv Gdansk (saksa keeles Danzig) on üle 10 korra suurem kui Sopot, seal elab 2017. aasta seisuga 464 000 inimest. Pomorze vojevoodkonna halduskeskuseks olev Gdansk on ühtlasi Poola suurim sadamalinn, kus toimub muuhulgas ka laevaehitus. Eestigi sai kurikuulsal moel sealt paar laeva Saaremaa vahele sõitma (Piret ja Tõll).  Rahvast on selles linnas muidugi murdu. Vaatasin ära laheda raudteejaama hoone, vanalinnas kuldse värava, Neptuni purskkaevu ja tegin linnast sääred. Rahvast oli minu jaoks ikka liiga palju sagimas seal. Aga ilus see vanalinn on kahtlemata.  

IMG_1468.JPGGdanski suurejooneline raudteejaam

IMG_1471.JPGPoola töörahvas Gdanski moodi

IMG_1473.JPGGdanski peatänav turistidele

IMG_1474.JPGNeptuni purskkaev – Gdanski sümbol

Ja siis saabusid “helged” hetked liiklushulluses. Alguses juhatas Kuugli Mapp mind tühja ja head asfaltteed pidi, mis jooksis suure tee kõrval. Aga ootamatult sai see tee lihtsalt otsa nagu noaga lõigatud. Järgnesid kulgemine karjamaa vahel ja traat nina ees.

IMG_1476.JPG

Elajate kinnipidamiseks mõeldud jupp traati metslast muidugi kinni ei pidanud. Sain karjamaalt välja, kui algasid teeremondid. See on vahva, kui suurlinnade vaheline magistraal suletakse ja kõik sõiduvahendid suunatakse kõrvale kitsale teele. Ja rekkasid oli selle mõne kilomeetrise lõigu jooksul ikka kümneid. Pidevalt pidin kõrvale tõmbama ja seisma jääma (kui võimalus selleks oli), et need monstrumid mööda lasta. See oli vist kõige karmim teelõik senise matka jooksul.

IMG_1478.JPGTeeolud Gdanski – Varssavi vahelisel teel

Kuigi tundus, et rekkamehed võtsid seda asja rahulikumalt kui mina. Aga närvid olid ikka päris pingul küll selle lõigu läbimisel. Õnneks sain pärast Wisla jõe ületamist end sellest hullumajast välja kirjutada ja pöörasin kõrvalteele. Esimese külapoe ees rahustasin end külma õllega ja haudusin edasisi plaane. Üks külamees haudus seal kõrvallauas samuti midagi. Oli juba pikemalt oma samakat pudelist kummutanud ja nii kinni end tõmmanud, et niigi kepi najal liikuv mees ei saanud kuidagi enam püsti, ponnistas mis ta ponnistas. Ei hakanud appi minema, sest sain aru, et ega ta liikuma võimeline polnud, isegi kui oleks tooli pealt üles saanud. Muuseas, selles väikeses külapoes müüdi toidukaupade ja muu pudi-padi kõrval ka… leinapärgi.  Ei imestaks, kui ka pulmaks vajalikku inventari oleks sealt saanud. Kõik jutud ikka. 

Taas hakkas aga tasapisi pimedaks minema, päike laskus põldude taha. Oleksin seda hea meelega sadulas nautinud, kui poleks seljaga loojangu suunas olnud. Lõpuks panin telgi püsti Marzicino küla lõppedes tee äärde võsa taha põlluveerele, kus vili koristatud. Kõrval nõgestepuhmad vohamas. Seal oli piisavalt varju võõraste silmade eest. Mul oli sel päeval olnud küll plaan natuke lähemale Vene piirile jõuda, aga mõned asjad pärssisid liikumiskiirust kõvasti. Aga hullu polnud ma midagi. Piiriületus järgmisel päeval seisis ees nii või naa. 

IMG_1487.JPGÖömaja nõgestes

81. päev (15.08.) Slupsk – Gdynia 107 km

Jasminumis pakuti hommikul ka hommikusööki, mis oli nendest väga kena. Mul polnud hommikuse kohvi, omleti ja võileiva vastu midagi. Ise ütlesin, mis kell tahan ja siis sain ka.  

Tänaseks sõiduks valisin raja, mis oli Kuugli Mapi pakutuist pikim, oma 10 km. Ehk jäin truuks E28-le. Seda otsust ei pidanud ka kahetsema, sest tänast päeva seal teepervel kujundasid härra Lust ja proua Lillepidu. Ikka hea oli kulgeda ja kiirelt läks maa. Kella neljaks olin juba 80 km läbinud. Nagu öeldakse, siis ära hõiska enne õhtut. Nii ka minul, sest ootamatult ja täitsa lambist sai lai teeperv üks hetk otsa ja edasi tuli tavaline  kitsas asfalttee. Kuid õnneks toimus 15 km hiljem sama ootamatult vastupidine metamorfoos ja tee läks jälle laiaks tagasi. Vihmal sõitsin ka eest ära. Mitmel puhul oleks juba peaaegu kätte saanud ja mõned piisadki kukkusid mu õrnadele kätele, aga sajuks ei läinud. Võileiva peatuses teatas telefon mulle, et sajab (kuigi reaalsuses ei tulnud tilkagi) ja taevas tõmbus kurjakuulutavalt tumedaks. Pakkisin oma kotid veekindlamaks ja uhasin edasi. Sadama lõpuks ei hakanudki. Vahepeal sai võtta 2 km tõusu, et liiga mugavalt härra end ei tunneks, kuid sellele järgnes ka samaväärne laskumine, kui tuhisesin lokkide lehvides künkast alla.  

Nõnda see päev õhtusse veereski, üsna kiiresti. Linnad muudkui vaheldusid, nii et lõpuks ei saanudki aru, kus üks linna lõppes ja teine algas. Nii olingi ootamatult juba Gdanski lahe ääres asuvas Gdynia linnas. See on üks pirakas linn, mis mahutab oma 250 000 elanikku. Koos lähedal asuvate Sopoti ja Gdanskiga moodustab Gdynia Trójmiasto linnastu ehk kolmiklinna. Kokku elab selles linnastus ca 1,1 miljonit inimest. Võrdluseks, et Poola elanikearv kokku on üle 38 miljoni. Gdynia sai alguse 13. sajandil kašuubi kalurikülana.  Gdynial on sõpruslinn ka Eestis – Kunda. 

Seega jõudsin õhtu eel suurlinna. Lugeja võib aimata, et kergemaks see mu elu ei teinud leidmaks õhtust laagripaika. Otsisin kaardilt rohelisemat ala, kus oleks vähegi lootust üldse telkida ja lõpuks leidsin ka. Kaardil paistsid need küll parajad künkad, aga vähemalt midagi. Linnadžunglis pole mul ju midagi teha. Tiirutasin siin ja seal, kuni lõpuks jõudsin suure maanteesilla  alla, kuhu suurte betoonist sillatugede taha peitu endale koha leidsingi. Oma 25-30 meetrit üleval vurasid autod. Ja sinna üles saaminegi lihtne polnud, tuli ikka jõuga ennast ja koormat üles trügida. Nii et telkisin siis seal sisuliselt Gdynia linnas.

IMG_1464.JPGTelkimiskoht paistab

IMG_1457.JPGKohal!

Poolas olid täna suured kauplused suletud ja Poola valge-puna lipud linnapildis lehvimas rohkem kui muidu. Uurisin järgi, et mis värk sellega on. Selgus, et 15. augustil tähistatakse Poolas Püha Neitsi Maarja taevasse vastuvõtmise püha ja enamus asutusi ongi suletud. Ikkagi tähtis päev neile. 

Eestis oli 15. augustil teadagi suur sündmus jalgpalli superkarika mängu näol. 258 rahvatantsijat tutvustasid seal enne mängu 50 miljonile inimesele eesti rahvatantsu ja kultuuri. Küll oleks ka tahtnud seal olla. Paraku tuleb leppida tõsiasjaga, et ühe unistuse täideviimine tähendab mõnedest muudest asjadest loobumist. Aga muidugi ma ei kurda kopka eestki, kõik tasub ennast ära. Vabadus ja hingerahu on vast mõnevõrra olulisemad kui üks jalgpallimäng. 

Aga nüüd, mu daamid ja härrad- telki püstitama, igatahes! või..ee…kuidas? 

80. päev (14.08.) Mscice – Slupsk 77 km

Hommikul avastasin, et telgi ümbruses on ohtralt tigusid, nälkjaid ja konni. Arvestades seda vahvat mülgast telkimiskoha ümbruses, siis polnud selle üle ka vaja pikalt imestada. Teeteod tahtsid taas lihaks tulla mulle, ronides juustu peale. Teovõileib veel ei kutsunud siiski. Nälg nii suur ka ei olnud. Maybe later. 

Pääsesin tigude ja nälkjate maalt liikuma kell 10.15.  Hea rahulik oli toimetada, kui peale nimetatud elukate hingelistki polnud liikumas ümbruses. Tänaseks sai plaan juba õhtul paika, kui broneerisin Booking.com vahendusel koha Slupski külje all asuvasse Jasminumi nimelisse majutusasutusse. Ei viitsinud hakata teist päeva jutti poolpimedas kuskil ukerdama laagrikohta otsides ja läksin kindla peale välja. Eks ole teistmoodi sõita ka, kui tead, kus õhtul lõpetad. Tavaliselt ju aimu ei ole ja kulged, kuhu jõuad. 

Esimesed 10 km sain rattateel sõita, siis algas linn Koszalin. Ainult et esialgu oli sellele rattateele keeruline pääseda, sest see jooksis vaid teisel pool teed. Sinna polnud aga võimalik saada, sest autode vool oli meeletu ja praktiliselt katkematu. Koszalini linna läbisin vaid servapidi  ega tahtnud kesklinna trügima hakata. Loobusin isegi sellest mõttest, et sealt uued rattakindad otsida. Nii et võtsin suuna linnast eemale. Varsti jõudsin nõnda välja E28-le, mis on teatud teelõigul ühtlasi ka S6. Kui Rootsis oli E tähistusega teed eelviimased kohad, kuhu rattaga trügida (viimased on nende kõrval jooksvad kruusateed, et suurt teed vältida), siis Poolas on vastupidi. E28 tundub kõige ohutum tee olema, sest tee ääres on palju ruumi. Ainult ristmikud ja sillad on  keerulisemad, aga neid pole õnneks nii palju. Üritasin mööda seda maanteed Gdanskini välja sõita. 

Vahepeal sain väikese sahmaka vihma ka vahelduse mõttes, aga ei hullu. Jätkuvalt oli ilm oivaliselt soe. Autojuhid siinkandis enam nii viisakad polnud kui Saksamaa piiri lähistel. Eriti veokijuhid. Üks kastis mind korralikult märjaks ka ja seda asula sees. Lihtsalt pani täishooga läbi lombi, mille kõrval sattusin olema. Jahutus on muidu hea küll teinekord, aga kas just sellisel kujul. 

Kella 5 paiku õhtul jõudsin nagu lupsti Slupski linna, mis asub Pomerania vojevoodkonnas ja kus elab oma 98 000 inimest. Linnaõigused anti aastal 1265. Kohustuslik statistika. Linna sisenedes märkasin Saksamaalt tuntud spordipoe Decathlon silti. Sealt õnnestus 5 euro eest saada uued rattakindad. Näis, mitu päeva vastu peavad.  Samas oli lootus, et natuke ikka peavad, sest eelmisel päeval ostetud kindad olid paberist tehtud ja polnudki mõeldud sõitmiseks. 

Tee ööbimiskohta oli nagu Kolgata tee. Kuugli Mapp juhtis mind kummalist rada pidi, mis viis läbi inimeste aiamaade ja põldude. Tunne oli, nagu olekski teiste inimeste õuest läbi sõitnud. Ja muidugi polnudki mõeldud, et minusugune hulkur seal liikleb.

IMG_1443.JPG

Päris pikalt sain niimoodi seal orienteeruda. Kuni järsku oli teel värav ees, mis oli muidugi lukus. Minu õnn, et teisel pool väravat pisut jahmunud näoga mees oli, kes mind aianduskooperatiivi territooriumilt välja laskis. Muidu oleks veelgi põnevama tiiru saanud teha, kui see nüüd välja kukkus. Lõpuks jõudsin õnnelikult oodatud öömaja juurde, mis asub 3 km Slupski keskusest. Ilusa nimega koht – Jasminum. See osutus üheks parimaks ööbimiskohaks matkal (st siseruumides). Öömaja maksis 34 eurot öö, mis sisaldas ka hommikusööki. Ilus hoone. Ja minule eraldati koht katusealuses kahekohalises kambris. Sain üksi laiutada, pesta ja voodis lösutada. Väga viis. 

IMG_1445.JPGJasminum – Restauracja i pokoje  

Üks asi aga ei anna mulle asu. Miks nad igal pool juba kirjutatud L tähe pidevalt maha tõmbavad?! Słupski nimes ka l maha kriipsutatud ja hääldavad “swupsk”. 

Päeva lõpetuseks asusin vägivaldselt oma habemepuhmaka kallale. Oli see alles rassimine ja võttis omajagu aega! Tükk tegu, et 2 kuud puutumatult vohanud karvastikku eemaldada näost. Aga korralik vunts ikka jäi. Poolas peaks vunts asjakohane olema. 

IMG_1447.JPGAngry mot…cker 

IMG_1448.JPG

IMG_1452.JPGUus imago

Aga järjekordne päev sai õhtusse veeretud. 

 

79. päev (13.08.) Rewal – Mscice 93 km

Mida öelda tänaste tulemuste kohta? Tuleb rahul olla, oma tegin ära, nagu meil sportlased tavatsevad öelda pärast mitte just eriti kirgast tulemust võistlustel. Juba enne pimeduse saabumist jõudsin vahefinišisse. Ettevalmistus hooajaks läks plaanipäraselt, sain kõik ära teha, mida tahtsin. Ei teagi, mille taha seekord jäi. Aga siit on hea kindlasti edasi minna!

Äratus oli seekord tavalisest varem, juba 8.30 ajas loodus mu telgist välja ja tagasi enam ei lubanud minna. Muudkui sosistas, et tule, tule… kuidas sa siis ei lähe, kui ilusti kutsutakse.  Ja siis, kui õue sain, lõi loodus värske õhuga mu hoobilt virgeks “nätaki!” Igatahes pool kümme oli killavoor koos ja mina valmis teele asuma. Poola poes ehk sklepis olin sunnitud kalkulaatori jälle sisse lülitama, et hindadest zlotti saada. Pärast keerukaid arvutusi jõudsin järeldusele, et asjad on Poolas siiski odavad. Väga odavad kohati. Ühe poe juures nõnda juureldes sain aga jälle herilase käest ergutava litaka, mis oli paari päeva jooksul juba kolmas kord. Seekord oli satikas veel eriti tige ja päris valusalt sutskas.  

Sõit läks muidu nagu plaanitud ehk rannikust eemale. Korraks küll naasin jälle mere suunas, et proovida erinevaid teid, lisaks numbrile 102, kus seni päris pikalt sai sõita. Neil teedel pole siiski mitte mingit vahet – sama kitsad teed ja sama liiklus. Aga ennelõunasel ajal on linnade  läbilaskevõime siiski oluliselt suurem. Ju rahvas pole veel välja ajanud end, et taas randa minna või muul viisil aega surnuks lööma tänavale.  Sisemaal on sõita muidugi oluliselt mõnusam ja rahulikum. Teed on küll samasugused, aga rahva tunglemist pole ja autosid palju vähem.  Poolas on religiooniga omad teemad, päris palju on teede ääres suuri riste, millel kujutatud risti löödud Kristust, lisaks muidugi ka pühakojad. Valdavaks usuks muidugi katoliiklus – suisa 87 % elanikkonnast kuulub roomakatoliiklaste hulka, kellest 75 % on ka aktiivsed kirikuskäijad.  

IMG_1429.JPG

IMG_1437.JPG

IMG_1486.JPG

Just siis, kui sain hakata olukorda teel nautima suunas Kuugli Mapp mind tagasi pärapõrgusse. Mingid plaatidest teed keset kurat teab mida. Põhimõtteliselt keset mittamidagit. Siis aga äkitselt jõudsin keset seda tühermaad suurepärase telkimiskoha juurde, suure katusealusega, mille all saaks isegi magada ilma telki ülespanemata. Sellises kohas? Ei saanud sellest loogikast väga aru. Tahan õhtuti sellist kohta!

IMG_1430.JPGKaruperse tugimaantee

IMG_1431.JPGKeset tühermaad

Mingi hetk tekkis mul korralik energiadefitsiit. Kumm oli töss mis töss. Polnud ammu söönud ja ramm hakkas raugema. Võtsin oma viimase kodust kaasa võetud valgubatooni ja enesetunne läks momentaalselt palju paremaks. Nagu oleks imerohtu võtnud. Kell 15.30 jõudsin üpris suurde linna, mis kandmas kaunist nime Kołobrzeg. Rattateed on selles linnas täitsa head. Ja üldse võib öelda, et Poola linnades kannatab päris hästi rattaga sõita.  Parseta jõe ääres Läänemere lõunakaldal asuvas Kołobrzegis elab 46 000 inimest. Linnaõigused teenis linn välja aastal 1255 ning alates 1284. aastast on ka see linn Hansalinn. 

Nüüd oli küll viimane aeg teha söögipaus, sest ega batooni tervendav mõju igavesti ka ei saa kesta. Keedukartul kanašnitsli ja gemüüsega (segusalat) oli ikka suurepärane kehakinnitus. Poola toidud tundusid üldse kodusemad, kui Saksamaal või Skandinaavias. Ja odavamad olid muidugi ka. Ei hakanud selle linna vaatamisväärsustega tutvuma (kui neid on), vaid kihutasin edasi.

Kuna juba päevi näinud rattakindad hakkasid nartsuks kätte muutuma, siis ostsin tee peal mingist bensukast uued rattakindad. Maksid mõni euro. Oli ikka väärt kraam, sest samaks õhtuks olid juba katki rebenenud. Järgmisel päeval püsisid veel vaevu käes, peopesad mõlemad täitsa paljad. Kvaliteetne Poola kaup, pole midagi öelda. Võib-olla oli seal sildil poola keeles kirjas, et need rattakindad pole sõitmiseks mõeldud, kahjuks ei mõistnud seda olulist infot lugeda. 

Laagrikoha otsimisega läks väheke ärevaks. Hämaraks hakkas minema ja pimedas pole kuigi mõistlik Poola teede liikluses enam olla. Aga minna polnud kuhugi, sest vaheldusid vaid külad ja põllud, põllud ja külad. Korra proovisin ühelt teelt maha keerata, aga asjata lootus. Tuli sama targalt tagasi tulla. Juba hakkasin eelmisest veelgi suuremale linnale Koszalinile lähenema, kui Mscices keeras üks tee paremale, kust eemalt paistis ka metsa. Tuluke läks põlema. Keerasin sinna ja nägin puude taga valgust. Voila! Suur avatud muruväljak, mille ümber pingid ja prügikastid. Ilmselt koerte kusetamiseks mõeldud, aga mulle täielik jack pot ikka. Pealegi veekogu ääres. Seadsin end sisse. Või õigem oleks öelda vist välja. Väike vihmasadu enam ei morjendanud. Õnnelik lõpp päevale.

IMG_1432.JPG

IMG_1433.JPGLaagrikoht ja veekogu selle kõrval

78. päev (12.08.) Swinoujscie – Wiselka – Dziwnow – Rewal 67 km

Küsite, et mis muljed Poola teed esimesel päeval on jätnud? Peab tunnistama, et ega kõik nii halvasti polegi. Kui üks kohutav teelõik välja jätta, siis muidu tee kvaliteedi üle väga nuriseda ei saa.  Küll aga on sõiduteed neetult kitsad, mis teeb nendel sõitmise teist pidi “lustlikuks”. Aga hakkan siis algusest pihta, nagu kord ja omakohus. 

Äratus oli kell 9.  Asjad taas rattale ja pugesin põõsast välja ilmavalguse kätte. Hommikul oli vaja jõuda sadamasse ja sealt laevaga üle jõe. Õnneks oli sadam lähedal ja kohale sain ilusti. Kohtusin ka rattateega R10 ehk  Route 10 ehk minupäraselt Ruutu Kümme. See rattatee peaks jooksma ümber Läänemere, kui arvutist vaadata, aga mina sellega pärast Eestist lahkumist kohtunud ei olnud. Edaspidi aga see eest korduvalt. 

Siin viib laev inimesi ja sõidukeid üle Swina jõe 24 h päevas, 04.00 – 10.00 saavad üle siiski vaid ZSW registreeringuga sõidukid. Ja sõidud toimuvad iga 20 minuti järgi, 2 laeva vaheldumisi. Sõiduaeg umbes 10 minutit. Esimesest laevast jätsin ennast maha, et tutvuda olukorraga. Lugesin poolakeelset teksti sadamahoonel ja silma hakkas sõna “besplatne”. Vene keeles on see tasuta, ilmselt siin sama. Laev tuli ette, rahvas vooris peale, keegi midagi ei küsinud, keegi midagi ei nõudnud, teisel pool vooris rahvas jälle maha ja kogu moos.

Ja nüüd sadulasse ja Poolat läbima. Kuugli mapp juhatas mind mitu korda tiheda liikluse vältimiseks metsa vahele Ruutu Kümne peale. Sain sõita läbi Wolinski rahvuspargi. Muidu väga tore, aga tee… 13-14 km /h. Liiv, kivid, juurikad. Võttis aega ja nõudis omajagu ähkimist ja puhkimist. Puu küljes nägin Ruutu Kümne märki, mille kõrval ka suurtüki märk. Huvitav kooslus. 

Mingist militaarsest väljanäitusest liikusingi peagi mööda, kus vana vene soomuk BTR väravas tervitamas. Sisse ei hakanud seekord keerama. Metsast jõudsin välja ja ohkasin kergendatult. Edasi tahtis see rada aga päris liivakasti mind viia. Sellest võimalusest loobusin ja läksin parem suurele teele. Taaskohtumine E-märgistusega teega. Erinevalt Rootsist oli aga see tee rattaga sõitmiseks super, kus tee ääres ruumi väga palju. Ratturitele keeldu polnud. Kahjuks oli aga rõõm üürike, sest jõudsin esimese Poola poe ehk Sklepi juurde ja sealt see pidu ka otsa sai. 

Paar üllatust kah sellesse päeva. Üks oli see, et ma millegipärast arvasin, et Poolas kehtib ka euro, lisaks zlottidele. Kui esimeses poes arvutas müüjatädi veeringud ümber (mul poola raha veel puudus) ja sain maksta ka euroga, siis järgmises poes enam euroga jutule ei võetud. Seega pidin kiiremas korras otsima kohta, kust zlotte välja võtta (5. rahaühik matkal). Teine üllatus tabas mind mingis väiksemas linnas, kui seljatagant mööda sõitev jalgrattur ütles sulaselges eesti keeles: tere! Oli näinud mu helkurvestil eesti lippu (küll mitte pakiraami küljes olevat). Tema oli Poolas lapsevanemana noorte purjetamisvõistlusele tulnud kaasa ja tegi just rattatiiru. Väga tore oli põgusalt eesti keeles juttu ajada.  

E-tee pealt pidin minema maanteele numbriga 102. See oli päris kitsas tee (Saksamaal harjumuseks saanud rattateedega võis hüvasti jätta), kuhu peavad kõik liiklejad ära mahtuma. Aga liiga hullu polnudki, sest autojuhid olid üllatavalt kannatlikud ja võtsid isegi vajadusel mu seljataga hoo maha ega hakanud, nui neljaks, minust mööda pressima samal ajal vastassuunast tuleva autoga.  

Seda peab ütlema, et rannikuäärsed linnad on Poolas suvel nagu igavesti kestev õllesummer, aga ilma bändideta. Tohutud rahvahordid sagivad, nii et kuhugi minna pole, igasugu mängud tänava ääres (lauamängud, poksikoti tagumine, pallivisked, nööriga kargamine lastele jne). Liikumiskiirus sellistes linnades oli nullilähedane. Lisaks võttis hoogu maha ka see Ruutu Kümme, seda siis liivase pinnase tõttu. Seetõttu saingi päevaga kõigest 67 km läbitud. Järelduseks oli see, et tuleb rannikust eemale siirduda, muidu poleks enne oktoobrit Eestisse tagasi jõudnud.   

Aegajalt peab matkal ikkagi mingi jama ka olema, muidu pole see ikka õige matk. Täna hakkas GPS seade streikima, mingi aeg otsustas ka ratta spidomeeter jonnida.

Päeva lõpp saabus ilusal pankrannikul, Rewali linna külje alla panin telgi üles. Lähedal osutati paraplaanil lennuteenust ja rahvast oli esialgu päris palju seal vaatamas ja ootamas oma järjekorda. Mind see suurt ei morjendanud. Metslane asus varsti tegutsema. Nagu ikka – telk üles, asjad telki, riided vahetatud, midagi hamba alla kah pistetud. ja siis juba aega ringi luusida ja merd  vaadata. 

IMG_1427.JPGLaager Rewali külje all