Autor: Margus Tali

11. päev (06.06) Porvoo – Helsingi – Kantvik 108 km

Hommikul oli äratus kell 8, sest Ronja pidi tööle minema, mis tõttu pidin muidugi ka mina lahkuma. R-kioskis tegin väikse kohvi ja paar värsket saiakest ja siis tuli taas väntama asuda. Ilm oli õnneks leebunud ja suurem tuul vaibunud. Eelmise päeva tegemata töö (sõitsin ju vaid 40 km) tuli nüüd tasa teha. Kui eile läbisin esimesed 20 km 1 h 20 min, siis täna sain sama maa tunniga hakkama. Puud küll endiselt õõtsusid tuule käes, aga laskis vähemalt natukenegi sõita. Pool üksteist tegin jälle kohvipausi saiakestega Söderkulla kohvikus. Mind ennast ka hämmastab, kui palju üks inimene võib neid magusaid saiu sisse ajada endale?! Kodus ei tarvitanud seda kraami üldse mitte. Ju siis kulub seda energiat nii palju, et läheb kõik sisse, mis kätte satub. 

Väikese ehmatuse elasin ka üle täna. Nimelt oli mu tahvelarvuti (minu matkakirjade varaait, kuhu ma õhtuti ikka blogi trükkisin) ekraan värvunud roheliseks ning sinna ilmunud suur hüüumärk ja mingi veider elukas silmad kinni . Ühelegi katsele tahvel äratada või kinni panna ei reageerinud. Olles juba plaani võtnud Helsingis spetsialisti juurde sellega minna, hakkas tahvel korraga iseenesest siiski uuesti tööle. Ei saanudki aru, mis teda siis vahepeal vaevas. Aga teine tore asi oli see, et ilmataat va silindrinahk otsustas mind väikese vihmaga taas üllatada, lisaks sellele, et juba niikuinii oli päris jahe. Aga ei hullu, mis see väike hoovihm ikka matkahundile teeb. 

Järgmine ülesanne oli kuidagi läbi Helsingi linna end navigeerida. Sadama lähistel pidin kokku saama Soome kolleeg Jannega, kes avaldas soovi mingi maa kaasa sõita. Enne veel  pidin kuskil baaris peatuse tegema, et telefoni akut laadida, kuna see ähvardas kohe ära kooleda. Kadalipp Helsingi läbimisel oli üsna nüri ja aeganõudev.  Oma 2 tundi sõitsin telefon peos Länsisadama poole, kuhu oli algselt plaanis see tahvel parandada viia.  Janne sai küll oodata mu järel, kuna mu liikumine läbi linna venis prognoositust palju pikemaks. Aga kokku me lõpuks saime ja koos sõitma ka asusime. Selleks ajaks oli tahvel juba ka elule ärganud, nii et polnud vaja enam sellega jännata ega kuhugi remonti viia. Janne juhatas mind Helsingist väljudes mööda teid, mis viisid meid mere äärde, Espoo rikaste rajooni. Sinna poleks ma ise elades osanud minna. 35 km Kurkinummisse läks päris ladusalt, kuigi neid tõuse andis maha murda seal. Kurkinummi bistroos tegime koos veel ühe korraliku sööma. BOMB burger koos 0,4 l õllega läks maksma tagasihoidlikud 24 eurot. Loll pole see kes, küsib, vaid see kes maksab. Kere oli ikka kuradi tühi, nii et võtsin ja maksingi. Ja siis jätsimegi juba hüvasti – mina jätkasin oma teed ja Janne läks rongi peale, et tagasi Helsingisse sõita. 

Mul oli paras aeg hakata õhtuks laagrikohta otsima ja leidsingi selle üsna kiiresti. Enne Kantviki nimelist asulat nägin vasakul pool teed väikest ilusat järvekest ja sinna juurde oli supluskoht tehtud, lauad ja pingid ja puha. Muruplats metsa kõrval oli nagu loodud telkimiseks. Ilm oli piisavalt sombune, et ühtki hingelist järve ääres polnud. Ainult paar autot seises parklas, mille peremehed järve peal paadiga sõitu tegid.  Üks kohalik härrasmees siiski jalutas paadisilla juurde. Vaatas mind mu krempliga ja uuris, et kust tulek ja kuhu minek. Kui kuulis, et matkan ümber Läänemere ja et see matk kestab kolm kuud, siis hakkas suure häälega ja südamest naerma, nii et ta kuldhambad suus välkusid. Küsisin, et kas ma võin siia telkima jääda, siis vastas, et ei tohiks probleemi olla. Ootasin siiski veel pisut, kui kõik autod olid lahkunud ja tõstsin killavoori rattalt maha ning panin telgi püsti. Väga mõnus koht tiksumiseks õhtul. Tegin vee soojaks, väike külmarohi Vana Tallinna näol hinge alla ja tuttu. Ahjaa, enne olin Facebooki grupis “Eestlased Soomes” avaldanud info oma matka kohta ja küsisin nõu ööbimiskohtade osas. Ja kohe hakkas ka mõtteid, soovitusi ja pakkumisi tulema. Näiteks leidsin selle grupi kaudu öömaja Turus, Vaasa lähedal, soovitused Pori kanti jne. Lähemalt nendest juba järgmistes postitustes, aga vastuseid oli üllatavalt palju ikka.     

järv-Kantvikis.JPGKirjutuslaud Kantviki järve ääres 

 

Esimesele etapile joon alla

27.05. alustas seltsakond rattasõpru Jüriöö pargist teed, ilm oli soe ja päikseline ning päev möödus üsna kiiresti. Sellist vatti mu jalad küll iga päev ei näe aga elasin üles. Järgmisel päeval jätkasime Merikese ja Priiduga juba kolmekesi ning 140 km hiljem maandusimegi juba Toila tervisekeskuse kõrval kämpingus, tervitamas ovatsioonide saatel olid meid tuhanded sääsed. Värske higine liha saabus ju.  Pärast Toilat sõitsime läbi Narva-Jõesuu, pidasime sõjaplaani, kuidas äriviisaga piiril komplikatsioone vältida, Narvas saatsime Merikese Tallinna rongile ning siis ületasime õnnelikult ka Vene piiri. Ei mingeid küsimusi. 

Venemaa etapp matka asjaajamisosakonna juhataja ehk peaasjur Priiduga oli igati äge, nii vene inimesed, kellega Priit väga hästi jutule sai ja kellega vestlemist ta silmnähtavalt nautis. 31 aastat tagasi oli ta umbes sama tee ette võtnud kui pidi nõukogude armeesse aega teenima minema samuti Leningradi oblastisse. Minul jäi üle ainult sabas püsida, mis tõusude peal ei tahtnud ei enne ega pärast vene piiri õnnestuda. Soome tõusudest rääkimata. Aga päris palju aitas see, et Priit kui ikkagi tõsine harrastus rattasportlane mind tuules edasi vedas. Igatahes võrreldes mu esialgse plaaniga olen nüüd paar päeva ees, mis tõttu ei tekkinud täna küsimust, et kas hakata loodusega võitlema ja hambad ristis nui neljaks Helsingisse või selle lähistele jõua või mitte. Kirsiks tordile jääb muidugi Kroonlinnas käik!

Läbitud Venemaa koosseisu kuulvad linnad – Sosnovõi Bor, Kroonlinn (Kronstadt), Sestroretsk, Zelenogorsk, Primorsk, Sovetsky, Võssotski ja Viiburi (Vyborg). Ja siis need soome teed!  

On paras aeg saata oma tänusõnad neile, kes mind Jüriööparki saatma tulid, samuti neile, kes Käsmuni kaasa vurasid ja kellega tore pärastlõuna teel ja õhtupoolik Käsmus sai veedetud (ps ootan ümber lombi tiirul uuesti ühinema, kusiganes), suured tänud Merikesele, kes Narvani pidi kannatlikult ootama, kuni mina ka pärale jõuan 🙂 Erilised tänud muidugi Priidule, kes kogu selle show üldse enne matka korraldas (mina olin täielikus teadmatuses, kuid midagi nagu pidi toimuma ja keegi tulema) ja ka teel olles mind tohutult palju aitas. Mul on nüüd palju kindlam ja julgem edasi murda, tuult purustada ja mägesid hävitada! Sest vaba meest ei murra ükski võõras vägi ! 

10. päev (05.06.) Loviisa – Porvoo 42 km

  1. päeval pidime kavakohaselt Helsingisse jõudma, aga paraku ei läinud kõik päris plaanipäraselt ja Helsingisse me sel päeval ei jõudnud. Jõudsime hoopis Loviisasse, kauni nimega Soome väikelinna, kust Helsingisse jääb veel 94 km. Algne plaan nägi ette, et mu matka esimene etapp lõppeb Helsingis, kus matkakamraad Priit läheb laevaga tagasi koju ja mina jätkanuks juba üksinda. Nii aga ei läinud, sest Priit sai enne Loviisat Eestist halbu uudiseid ja pidi igal juhul Helsingist juba järgmisel hommikul kell 10 väljuvale laevale jõudma. Nii et tema jaoks oli äratus öösel kell 2.30, siis minuga mehine käepigistus sooviga, et ma selle soome tuule purustaks ja mäed hävitaks, ja läinud ta oligi. Nagu hiljem selgus, siis tuule purustamise ja mägede hävitamise asemel lebotasin järgmise päeva pärastlõunal ja õhtul hoopis Porvoo kõrtsis ja Ronja juures soojas kambris.

Niisiis seisin nüüd silmitsi uue olukorraga, sest üksinda matkamine on ikka oluliselt erinev sellest, kui saab kellegagi koos seda teha. Vajab natuke harjumist. Samas, roheline täpp matkakaardil, mis minu kulgemist tähistas, oli ju ikkagi ka. Väljamõeldud tegelane nagu Wilson filmis „Kaldale uhutud“. Ma ise siis olin Tipp. Ja tegelikult ühtlasi ka Täpp kaardil. Seega olin Tipp ja Täpp ühes isikus. Täpp oli Tipi alter ego.

Hommikul ärkasin tavapäraselt kell 9. B & B omanikuga suhtlemisest ei tulnud suurt midagi välja, sest tema ei mõiganud inglise keelt ja mina ei tönka soome keelt. Üritasin näiteks talle öelda, et mu kamraad lahkus juba öösel, aga ei ta must aru saanud, tegi ikka kaks portsu süüa –  praemuna ja peekonit kohviga. Pistsin ise kõik nahka, nii et ei teinud teist nägugi. Seejärel pakkisin asjad kokku ja asusin teele. 

Olude kohta, mis õues valitsesid, võiks öelda järgmist. Eelmisel päeval oli sõidu ajal päris korralik tormituul, mille kohta mina pessimistina oleks öelnud, et enam hullemaks see minna ei saa. Priit optimistina vastanuks, et saab ikka. Ja nagu ma võisin veenduda, siis oleks temal õigus olnud, sest tänane tuul oligi veel hullem. Loviisast lahkudes kuulsin metsast suisa puude murdumise raginat. Päris pöörane. Ja andis end läbi murda sellest tuulest. Lisaks oli ilm tuntavalt külmemaks läinud. Et oleks täiskomplekt, siis tund aega hiljem hakkas ka vihma sadama 🙂 Seda siis pärast seda, kui 20 km olin läbinud teosammul ajaga 1 h 20 minutit, olin jupp aega tuulevarjus istunud Koskenkylä bensukas ja uuesti teele end sättinud. Ülejäänud 22 km Porvoosse tundus lõppematu võitlus tõusude ja tuuleiilidega. Kõrvaltvaataja oleks võinud mind lohutada, et vaevaliselt küll, aga ta liigub siiski!

Porvoos istusin pizzerias vihmavarjus ja vaatasin süües, kuidas vihm veel tugevamaks läheb ja puude ladvad nii lookas, et lausa maad puudutasid. Nii ei tekkinud mingit kangelaslikku tungi sõitu sel päeval jätkata, sest homme on ka päev! Ilmateade lubas mõnevõrra ka järgmisel päeval ilma paranemist. Niisiis võtsin ühehäälselt vastu otsuse loodusjõududega pikemalt mitte võitlust jätkata ja oma jõuvarusid liialt kulutada.  Helsingisse jäi siit veel 50 km ja kuhu mul sealgi oma kodinatega minna oleks, kui ka sinna jõuaks, mõtlesin isekeskis. Nõnda hakkasin Porvoosse ööbimiskohta otsima, mis siis, et kell oli alles 2 päeval. Tänu ühe hea inimese vahendusele sain endale öömaja kohalikult noorelt naisterahvalt, kel nimeks  Ronja. Seda tänu üleilmse rändajatele majutust pakkuvate inimeste portaalile Couchsurfing (maakeeli siis diivanisurf võõras elamises?!). Selle variandi nõrk koht oli see, et Ronja vabanes töölt alles kell 22.15 ja niikaua pidin ise aega parajaks tegema.  Samas, kui otsisin alternatiivseid võimalusi, siis alla 50 euro eest kuhugi midagi saada polnud. Niisiis võtsin lahke pakkumise vastu ja kasutasin vaba aega linnaga tutvumiseks. 

Porvoo on täitsa meeldiv linn oma 50 000 elanikuga, asub omanimelise jõe kaldal. Muuseas, Viljandi sõpruslinn. Porvoo sai linnaõigused aastal 1380, mis teeb temast vanuselt teise linna Soomes. Vanalinn munakiviteega, toomkirik, vana Helsingi maantee sild, mõnus puitarhitektuur väikeste majadega jne. Porvoo on ajalooliselt tähtis koht selle poolest, et aastal 1809 toimus just siin maapäev, kus Vene tsaar Aleksander I lõi pärast Soome vallutamist Rootsilt Soome Suurvürstiriigi Vene Keisririigi koosseisus, andes sellega Soomele autonoomia. 

tupik-Porvoo.JPGPorvoo liiklussõlm ja taustal Toomkirik

Kohalikus lokaalis, kus samuti aega veetsin, tuli üks eestlane ka tere ütlema, kuna nägi mu vesti seljal eesti lipu värve. Oli tulnud baari väikest õlut libistama. Miks ka mitte pärast tööpäeva lõppu.    

Õhtu lõpuks sain niisiis öömaja röövlitütar Ronja juures, aga röövlit ennast õnneks kodus polnud. Siiski oli lisaks Ronjale korteris kaks mustanahalist röövlit. Kaks musta kassi. Ühe röövli toa olin ma ilmselt ära hõivanud, igatahes kraapis ta öösel meeleheitlikult ust, kui selle kinni panin. Nii et tuli “pärisperemees” tuppa lasta. Muuseas, see üsnagi suur ja lahe korter asub laheda nimega tänaval – Viikingi. 

Ronjast oli väga lahke mind üldse vastu võtta, sest 22.15 vabanes ta alles töölt (töötab poes) ja hommikul 8.30 pidi jälle platsis olema. Ma olen talle selle eest ikka väga tänulik. Ja uni saabus voodisse vajudes oi kui magus. 

9. päev 04.06. Ravijoki – Loviisa 103 km

Hommikul ronisin telgist välja kell 9. Inimesed saalisid ümberringi. Priit ütles, et oli öösel hobuse kappamist kuulnud. Mina ei kuulnud midagi, aga kuna me asusime täpselt Virolahti valla maaõppehariduskooli kõrval, mis on juba tervelt 125 aastat vana ja tegeleb muuhulgas hobusekasvatusega, siis ei saa ka välistada, et mingi suksu öösel ringi traavis. Selle suvepuhkusel oleva kooli sööklas saime ka oma hommikuse kofeiinilaksu kätte, aga süüa nii vara ei antud. Peale kella 10 saime Ravijokist liikuma. Süüa oli siiski ka vaja, nii et järgmise peatuse tegime 5 km hiljem Klamina poe juures, kust ostsin hommikusöögiks lihapiruka, jogurti ja õuna. Seejärel “uhasime” järgmised 18 km mäest üles ja mäest alla mööda kurvilist teed. Kurvid olid seejuures päris järsud ja pimedad, nii et tegelikult oli see üsna huvitav teelõik. Õnneks suuremat liiklust esmaspäeva hommikul ei olnud ja jõudsime kenasti Paide sõpruslinna Haminasse. Korraks tekkis ka kahtlus, et mis päev üldse on, sest tasapisi hakkasid juba nädalapäevad sassi minema. Mul pole ju sisuliselt mingit vahet ka, mis päev parajasti on.  Hamina kesklinnast ei hakanud läbi sõitma, sest see oleks korralikku kõrvalepõiget tähendanud. Tee Kotka poole kulges mõnusalt rattateel ja jooksis vaid linna servast läbi. Tore oli see, et 27 km, mis neid 2 linna eraldas, me rattateelt lahkuma ei pidanudki. Päeva lõpuks saime tublisti üle 60 km sõita rattateel. Vot see on tase. 

Pärast Haminat oligi järgmiseks peatuskohaks merelinn Kotka. See tee oli küll natukene leebem sellest, mida mõõtsime eelmisel päeval ja enne Haminat, sest võimaldas tõusude vahel natuke siledamal maal korraks ka pulsi jälle alla saada. Päev otsa punases sõita pole kuigi mõnus. Samas oli täna halastamatu meie vastu tuul. Küll puhus vastu, küll külje pealt ja siis lajatas suurema puhanguna ühelt ja teiselt poolt keerutades. Tugev küljetuul tahtis sõiduteele tõugata paaris kohas ja kiiretel laskumistel oli see üsna ohtlik isegi. 

Teel olles tulevad ikka erinevad mõtted pähe. Näiteks selline mõte tuli, et minu sisepõlemismootor oli siiamaani üsna rahuldavalt toiminud (kui vajalikku kütet peale saab), aga need kurjavaimu jalad on nagu nuudlid ja vajavad järeleaitamistunde. Nii et, lugupeetud alajäsemed, te jääte kuradid suvetööle, kui tööd ei jaksa teha! Ise olete süüdi, et nii lödid olete ja ei suuda korralikult vaevalt mõnesajameetriste küngaste otsa vändata.   Aga samuti läks vist esimest korda matkal ka eneseanalüsaator tööle. Ma nimelt olen ikka kimpus olnud eneseusuga, õigemini selle puudumisega, olgu see spordiväljakul, tantsupõrandal, rahva ees kõnet pidades või kus tahes. Häda on sellega siiamaani. Näiteks täna hommikul olin üsna veendunud, et mina kohe kindlasti ei suuda neid tõuse arvestades Haminast ühe soojaga 27 km Kotkasse välja vändata, sest tee oli tõesti üsna tappev mu väetile ihule. Aga näe, võta näpust – jaksasin küll ja ära kannatasin. Annab lootust, et selle matkaga suudan endale tõestada, et saan hakkama küll, kui väga vaja. Peamine on pea püsti hoida ja reipalt edasi kütta, sest lõbu on ikkagi laialt. 

Niisiis jõudsime oma eksirännakuga Kotkasse. Kymijoki jõe suudmes asuvas 54 000 elanikuga Kotkas, mis on muuseas Tallinna sõpruslinn, tegime lõuna Tai restoranis nimega Tai Hing, kus buffee toit maksis Soome kohta üsna vähe ehk 10 eurot ja õgi selle eest palju jaksad. Oli täitsa hea kraam. Vaatasime veel üle Kotka Sapokka jahisadama, mille juures on suur merekeskus Maretaarium, kus võib imetleda veealust elu. Meil rataste tõttu selleks kahjuks võimalus puudus. Teele jäi ka paarkümmend meetrit kõrge tehiskosk, mis oli ka täitsa äge.

IMG_0508.JPG

Seal tuli tuli meiega juttu tegema (nähes meie ratastel lehvivaid lippe) üks Pärnu proua, kes seal eakate soomlastega ekskursioonil oli. Üllatusena avastasime Kotka südalinnas pargist ühe käega Lenini kuju, mille Kotkale kinkis selle 100. juubeli puhul Tallinna linn  1979. aastal. 

Lenin-soomes.JPGLenin Kotkas 

Pärast Kotkat jäi järgmisena teele ABC kauba- ja bensiinijaam. Ma ei teagi, kuidas neid keskusi peaks nimetama, aga lisaks kütusele saab seal nii süüa kui ohtralt sopata. Minul läks 2 kohvi ja 2 saiakest keresse nii mis mühises, samal ajal kasutasin võimalust telefoni laadimiseks muidugi. Lisaks on nendest ABC kaubakeskustest võimalik leida kasulikku infot kohaliku piirkonna kohta. Meiegi leidsime ühe bukleti Loviisa kohta ja tänu sellele ka õhtuse öömaja. Ilusa nimega Soome linnas Loviisas pakkus perenaine B & B teenust ehk voodit ja hommikusööki. Hommikusöök on oluline lisa, aga 60 eurot oli ikka hingehind selle väikse  toauberiku eest. Sellele vaatamata kasutasime seda pakkumist, sest ilm kippus päris tormiks minema ja ei olnud isu telgiga kuhugi tuulte keerisesse jääda. Paratsiteerides kuulsat Nexuse diskomuusika kollektiivi, siis “tormituuled, tormituuled mind ja Priitu aitavad. Tormituuled, tormituuled karvast lõuga paitavad…”. Seega oli õhtuks lahendus olemas ja võis rahulikult edasi vändata. Kella 8 paiku tõstsime oma asjad ratta pealt maha. Minule jäi veel päevasest sõidust siiski väheks, sest Loviisa keskuses (umbes 2 km ööbimiskohast) ja mere ääres tuli ka veel ära käia. Linn oli mõnusalt vaikne ja tüüne. Sõitsin Mannerheimi tänaval ja nägin Sibeliuse peaskupltuuri. Nagu selgus, siis tuntud Soome klassikalise muusika helilooja Jean Sibelius veetis noorena suved just Loviisas, kus ta ka sageli oma loominguga tegeles. Muidugimõista peetakse selles linnas igal aastal Sibeliusele pühendatud muusikafestivali.

Loviisa ise on mõnusalt väike sadamalinn, kus elab ca 15 000 inimest, kusjuures 39% neist räägib rootsi keelt. 1745. aastal asutatigi Loviisa Rootsi piirikindlusena. Vikipeedia teab rääkida ka seda, et pisikeses armsas Loviisas asub Soome vanim (1977) tuumaelektrijaam.  

IMG_0513.JPGLoviisas

Rattasõidust veel rääkides, siis oli mul iga kord tegemist, et sadulasse ennast vinnata – seda minu ealiste ja füüsiliste iseärasuste kui ka pakiraamile kinnitatud eesti lipu tõttu. Kaiekõrbilik lähenemine ei taha töötada, et viska jalga kõrgele tahad. Niisiis asusin arendama uut tehnikat, kuidas enda elu kergemaks teha. Kuid ka selleks peab omajagu jaksu veel olema, aga aitab reielihase rebestust ehk ära hoida. Nimelt võtsin kasutusele rahvatantsust pärit tehnika – ratas on paremal pool, hüppan kahe jalaga maast õhku nagu hüpakpolkas tehakse (ainult mina pean seda kõrgemale tegema), välisjalaga ehk vasaku jalaga maandun maha tagasi ja teine jalg samal ajal on maandunud teisel pool pulka asuval pedaalil. Ja siis võibki polka alata! Lihtne, kas pole?!

 

8. päev (3.06.) – Viiburi – Ravijoki 88 km

Täpselt nädal aega tagasi sai mu vallutusretk suure avapauguga alguse ja tänasega sai esimene riik juba seljatatud – jõudsime Priiduga Soome ja Venemaa osa oli selleks korraks ajalugu. Kokku olime vändanud juba üle 800 km. Nädala aja kohta pole just paha tulemus.  

Järgmisel hommikul oli äratus kell 9 ja stardipauk kõlas juba kell 12 – tark ei torma, nagu rahvasuu teab rääkida. Tänast sõitu natuke pelgasin, kuigi tagantjärele mõeldes valedel põhjustel (hea, et ei teadnud ette, mis teed ja tuuled Lõuna-Soomes ootavad). Viiburist väljudes ostsime tanklast vett tee peale kaasa, et vedelikuvõlga mitte jääda. Tankla juures tulid kaks kohalikku noorhärrat meiega  juttu tegema. Selgus, et nad olid oma hinge Vene relvajõudude teenistusse pühendanud ja teenivad kodumaad tankistidena (vabatahtlikud tankistid, mille eest Putin on neile ilmselt tänulik). 2 tankisti ja auto. Ühel neist tekkis selline imeline küsimus, et kas ta saaks nt 4 tunniks korra Helsingisse sõita (st ilma viisata muidugi) ja siis kohe tagasi tulla. Ega optimism ja naiivsus ju kuritegu ei ole. Loodetavasti tankis istudes neil nii lolle mõtteid pähe ei tule.   

Sõit kulges kümnete kilomeetrite kaupa mööda suurt trassi, suured rekkad vihisemas külje alt mööda. Mitmes kohas tegime mahapõike väiksemale, trassi lähedalt kulgevale teele. Kohe esimene mahasõit tõi üllatuse – vene vägilane Ilja Muromets ise oli siin vist lustimas käinud, igatahes oli tee peale ette tõstetud kivihiiglased, tehes ka jalgratturile sealt möödalaveerimise võimatuks.

a-Venemaal.JPG

Et seda teed olime vaevalt mõnisada meetrit sõitnud, mõtlesin et pöörame otsa ümber ja läheme siis mööda suurt teed. Aga ei, Priit oli kangekaelsem kui mina ja nii said rattad tõstetud üle kivimürakate. Tee oli ise täitsa mõttetu jupp, võib-olla tahtis Ilja autojuhte takistada oma sodi siia metsa alla tuua. Kuigi ju nad viivad sel juhul oma pasa kuhugi mujale metsa alla lihtsalt. Peaasi, et mitte prügimäele. Igatahes viis see tee peagi maanteele tagasi, kus olid samuti suured kivid ette tõstetud, aga seal vähemalt sai kõrvalt mööda astuda. 

Tõusud olid päris pikad, kuid trassil sõites talutavad, kuna tee ise oli ideaalne. Kella poole kolmeks jõudsime Kondratjevo külla, kus oli tee ääres väike pood ja einela. Väike borš ja väike õlu, kes neid jõuaks lahuta. Meenutades Žuriku seiklusi legendaarses vene filmis, siis tellisin kompotti ka. Mäletate seda Fedjat, kes oli 15 päeva mingi sigaduse eest saanud ja keda Žurik pidi kantseldama? Fedja küsis pärast lõunasöögi kättesaamist: “A kompot?” Kompott on meie mõistes ikka midagi muud kui Venemaal (või olen mina nii ignorantne selles vallas). Seal on see lihtsalt nagu morss. Lurr ühesõnaga. 

Viimane mahasõit trassilt enne Soome piiri õnnestus veel kehvemini kui esimene. Seal õnnestus teha endale boonuseks 3+3 lisakilomeetrit liivasel teel. Kaardil näidatav tee sai lihtsalt ühtäkki otsa ja ei jäänud muud üle, kui sama targalt 3 km tagasi suurele teele sõita. Napilt pääsesin seal liivas ukerdades esimesest maoli käimisest, aga ega mõnus ei olnud ka pulgale lennata pärast liivas toimunud äkilist peatumist. Kuna ihuliikmed jäid kõik siiski terveks, siis see väike tiir mind rööpast välja ei ajanud. 

Edasi läks tee kiirelt ja kella poole 5 paiku jõudsime Torfjanovka piiripunkti. Enne piiri ületamist lõime rublasid surnuks piiriäärses poes.  Venemaalt lahkumise tähistamiseks üks õlu või jäätis, kuidas keegi. Veel üks tiir viimases vene külas, kus üks kohalik mehaanik üritas surnud autot elustada, ise selili selle all lamades ja siis piirile.  Piiriületus kulges üliladusalt – sõitsime letti, näitasime passid ette ja tšau, pakaa. Soome piiriületus samamoodi.  Ja siis algasid soome teed. Kuigi Venemaalgi sai omajagu liitreid higi valatud künkaid ületades, siis olid need soome küngaste kõrval köömes. Üks äkiline tõus ajas teist taga. Vahepeal said laskumisel käigud pea maksimumi peale sättida ja kõva hoo sisse, kui tuli järgmine tõus ja kõik käigud miinimumini. Ronisin mäest üles nagu tigu mööda märga rabarberit. Ja kuradid olid päris pikad ka. St mitte rabarberid, vaid tõusud ikka.  Ühel hetkel sain aru, et pikka pidu täna pole, sest jõuvarud kippusid ammenduma nende tõusudega maadeldes. Pärast Ala-Pihlaja nimelist asulat jäi tee peale Ravijoki külake, kus ka kohvik olemas ja täitsa avatud veel. Põikasime sisse, kus mina lootsin pisut süüa saada ja lihtsalt istuda ning hinge tõmmata. Sain õhtusöögiks lohepiruka (võis olla ka lõhepirukas) ja 0,3 l Karjala õlle, mille eest tuli välja käia suisa 7 eurot. Aga kuna Priit valdab lisaks vene keelele ka suurepäraselt soome keelt (kurat, peaks vist keeli õppima hakkama?!), siis rääkis ta lahke teenindajaga välja lisaks selle, et saime kohviku taga suurel muruplatsil telkida. See oli täitsa tore lõpplahendus minu väsinud jäsemetele.  Ja ega siis muud, kui laagerdamise toimingute juurde ja lõppude lõpuks telki siruli. 

 

 

Karjala kannas ja Viiburi linn

Paljud matkal Venemaal läbitud linnad asuvad Karjala kannasel, mis kuni II Maailmasõjani kuulus Soomele, kuid pärast 1947. aasta Pariisi rahulepingut sai osaks Nõukogude Liidu ja hiljem Venemaa territooriumist. Karjala kannas on maakitsus Soome lahe ja Laadoga järve vahel, mille lõunapiiriks loetakse täna Neeva jõge ja põhjapiiriks Viiburi joont. Karjala soomlased  rahulepingu alusel viidi üle Soome aladele ja asemele toodi venelased Kesk-Venemaalt. 

Kui praegu selles piirkonnas ringi vaadata, siis Soomest mingeid märke võib leida. Mida piirile lähemale liikusime, seda rohkem soomekeelseid märke nägime. Näiteks Viiburis on hotellis kirjad nii vene kui soome keeles. Igal pool võib näha suurel hulgal mälestusmärke, silte ja linte “nõukogude kangelastele”, keda Stalin siia nagu kärbseid piitsa alla tapalavale saatis. Ainuüksi Talvesõjas (1939-40) hukkus kuni 127 000 punaarmeelast, lisaks külmus surnuks ligi 9600. Samas langes soomlasi 26 000 (Vikipeedia andmed). Ülimalt verises Jätkusõjas (1941-44) hukkus veel kuni 200 000 punaväelast, soomlasi ca 58 000. Karmid ajad, aga täna võib öelda, et soomlased võitlesid end punaikkest vabaks, kuid sel oli ka päris valus hind. 

VIIBURI (vene k Võborg, soome k Viipuri)

Alates aastast 1323 kuulus Viiburi ametlikult Rootsile. Viiburi linn sai linnaõigused aastal 1403. Keskaja lõpus oli Viiburi Turu järel Soome suuruselt teine linn ning kogu Kagu-Soome keskuseks. Uusikaupunki rahuga aastal 1721, mis lõpetas Venemaa ja Rootsi vahelise Põhjasõja, läks Viiburi Venemaa valdusse.  1812. aastal liideti Viiburi Vene keisririigiga personaalunioonis oleva Soome Suurvürstiriigiga.   

Soome iseseisvudes 1917. aastal jäi Viiburi Soome valdusse. Talvesõjas sai linn palju kahjustada, kuid Punaarmeel ei õnnestunud seda vallutada. Moskva rahu järgi läks linn küll ajutiselt Nõukogude Liidule, kuid Jätkusõja käigus vallutasid soomlased linna uuesti. 1944. aastal pidid soomlased  linna siiski lõplikult  Nõukogude Liidule loovutama. Kogu Viiburi provints jagati kaheks, millest väiksem osa jäi Soomele. 

7. päev (02.06.) Glebõtševo – Viiburi (62 km)

Mind vimmad viivad Viiburi
ja tursad toovad tagasi.

Hommikune äratus oli kell 9. Ei viitsinud end varem üles ajada lihtsalt. Hommikusöögi eest kandis hoolt Priit. Menüüsse kuulusid keedumuna (Priidu unistus sai lõpuks teoks!), keeduviiner, keedujuust, keedukurk ja keedutee. Kohvivaba start jälle. Ja siis teele. Sõita oli kohe algusest peale mõnus. 10 km pärast siiski saime kohvi, kui peatusime ilusa nimega linnas Sovetsky. Linna nimele kohane oli ka see söökla-kohvik, kus oma esimest hommikukohvi jõime. Oli tunda nõukaaja hõngu. Kohvi alla hammustasin head rasvast kohupiimapirukat. Sellist rasvapommi võib küll endale ainult matkal lubada. Hinna üle muidugi nuriseda ei saanud – 1 capuchino, 1 kohvi ja kaks pirukat läks maksma 177 rubla ehk sel ajal oma 2,5 eurot. 

Sovetskist edasi võtsime suuna Võssotski (soome keeles on linna nimi Uuras ja selle nimega silt on samuti tee ääres väljas) peale. Kuigi see linnake jäi meie matkarajast kõrvale, tahtsime sealt ka siiski läbi minna. Linn asub saare peal, mis on küll mandriga sõidutee ja ka raudteega ühendatud. Linn sai 1948. aastal nime nõukogude liidu kangelase Kuzma Võssotski järgi, kes Talvesõja lahingus soomlastega 1940. aastal hukka sai. u 1250 elanikuga linnas peeti staadionil parajasti lastega spordipäeva, kusjuures selle maskotiks ei olnud ei Miša ega Gena, nagu arvata võiks, vaid Miki Mouse isiklikult otse Ameerikast. Muidu on Ameerika küll põline vaenlane ja nüüd korraga siis nii. Ei väsi imestamast.  Võssotskis kohtusime ka juhuslikult kahe toreda noore vene rattamatkajaga, kes nädalavahetust matkates otsustasid veeta. Sõitsid rongiga Peterburist  Viiburisse ja hakkasid sealt rataste ja telgiga tagasi liikuma. Nad olid tõesti lahedad inimesed, viisid meid Võssotskis asuva vana tsaariagse kindluse juurde (ise poleks nad sinna läinudki), mis oli juba algselt ehitades puude ja rohuga kaetud, et vaenlane aru ei saaks, et seal kindlus on. Järjekordne tore kohtumine siiraste vene inimestega. Ühed päikseprillid sinna mäele mul maha jäid, aga nood olidki vanad juba.  

IMG_0498.JPGNoorte vene matkasellidega

võssotsk.JPGKindluse otsas

Tagasi oma rajale läksime läbi metsa ja Medyanka küla, kus leidsime väikese külapoe. Ei saanud sellest sisseastumata mööda sõita ja üks sooja ilma külm õlu lausa nõudis, et teda ära tarvitataks. Lisaks sain ka pastaka 10 rubla eest märkmiku sissekannete tegemiseks. Ja edasi juba täie hooga Viiburi poole, kuhu jäi veel vaid pisut üle 20 km vändata. Mis tähendas, et päeva distantsiks saime sedapuhku kokku tagasihoidlikud 62 km. Aga leidsime, et oleme väikese puhkehetke ära teeninud ja Viiburi oli selleks just sobiv koht.  

Ligi 80 000 elanikuga Viiburi linn oli positiivne ja täis üllatusi. Algatuseks pidi Priit infopunktis end passi alusel linna turistiks registreerima, et linna külastamiseks vajalikku infot saada ja selle järel eraldati talle WiFi kood. Esimene hotell oli juba hõivatud, aga ulualuse leidsime lõpuks Viktoria hotellis, mis asub suurepärases kohas otse kesklinnas, hotellist üle tee meri ja promenaad, lähedal Viiburi kindlus.  Rattad  lukustasime hotelli hoovi väravate taha ja siis tuppa ja pessu. Õhtuti oli meil matkal Priiduga nii, et läksime kumbi oma rada ja ajasime omi asju. Mõlemal olid omad huvid ja soovid ning nii saab üksteisest natuke puhata ka.

Mina läksin üritasin kõigepealt minna Nord West nimelisse restorani sööma. Ettekandja tõi lauda menüü, aga rohkem tagasi mind teenindama ei tulnudki. Eks ma siis läksin saba sorgus jälle minema näljasemana kui tulin, kui minu raha seal ei kõlba. Võtsin poest selle asemel hoopis 2 pisemat sooja hatšapurit, paar õlut ja läksin tagasi hotellituppa blogi kirjutama. 

Hiljem muidugi läksin ka kindlust uudistama, mis asus hotellist kiviviske kaugusel. Seda kindlust on esmakordselt mainitud juba aastal 1293 ja see oli täitsa vaatamist väärt, vaatamata sellele, et seal parajasti renoveerimistööd pooleli olid. 

linnus-viibris.jpgViiburi kindlus

ratas-vees-viiburi.jpgRattahoid

Kindluse lähedal meres oleva kivi otsa installeeritud suure esirattaga jalgratta uunikum. Selle mõttest päris sotti ei saanud. Kindlus vaadatud läksin edasi niisama ringi kondama. Näiteks avastasin, et Viiburis on täitsa oma punane väljak, kus remonditööde tolmus seisab endiselt seltsimees Lenin.

Lenin-Viiburi.JPGLenin Viiburis

Mäletan nõuka ajast tarkusetera, et kui oled linnas ära eksinud, siis otsi mingi väljak üles, kus Lenini kuju olemas ja mine sinna suunda, kuhu Lenin käega viipab. Ei saavat eksida. See Lenin siin paraku nii abivalmis pole ega viipa eriti kuhugi. Läksin taas ühte baari jalga puhkama ja et ikkagi mingi korralikum söök ka teha (bisness lantsh jälle) ja hakkasin menüüd uurima. Menüü asemel leidsin aga letilt samakamasina müügipakkumise (suur klade oli lausa), kus ka tehniline kirjeldus sees olemas. Tekkis mõte, et kas ma olen varjatud kaameras või mis pull see on. Aga pakkumine paistis olevat täitsa aus ja asine, kontaktandmed peal ja puha. Võimalus tellida ja tasuda ettemaksuna. Söögi sain siiski ka sealt kätte. Edasi jalutasin mööda mereäärset promenaadi tagasi hotelli poole, nautisin päikeselist ilma. Hotelli lähedale jõudes kuulsin hotellist üle tee tulevat kõva tümakat, venekeelset laulu ja saksofoni helisid. Ja juba nägin ka Priitu viipamas, nii et sinna siis suundusingi. Artisti nimeks oli Elvira Ragazza. Natuke kultuuri ei tee ka ju paha ja tegelikult see taustaks pandud tümps väga selles kontekstis ei häirinudki. Kannatas seal lähedal isegi olla ja puusaringe selle saatel teha. 

Kõik on olnud Venemaal väga hästi, kui välja arvata kohati vene teed. Teed on Venemaal kas suurepärased, täiesti kohutavad või enam-vähem normaalsed, millel aga aegajalt löökaugud esinevad. Mu vaene Tuulemurdja sai ikka liiga palju korralikke obadusi tunda. Liikluses on juhid üldjuhul viisakad, keegi ei signaalita ega ole üleliia närviline. Silmatorkavalt viisakad on raskeveokite juhid, kes suisa meie taga kannatlikult on oodanud, kuni saab rahulikult mööduda meid ohustamata (Eestis seda ei näe kunagi). 

Viiburi linnast jäid mulle igatahes soojad mälestused, linn areneb silmnähtavalt. Palju ajaloolisi hooneid on renoveerimisel, pargid on rohelised ja korras, inimesed on rõõmsad ja tundub, et elu on elatav siin küll.

maja-viiburis.jpgEhitustööd käivad

Tänavate ja väljakute nimed on aga ikka vanad nõukaaja pärandit kandmas – hotell asub Komsomoli 40. aastapäeva tänaval (40-letja Komsomola), veel võib linnas jalutada Pioneeride väljakul ning Sovetskaja, Leningradskaja, Gagarini, Batareijnaja, Suvorovi tänaval ja Lenini prospektil, aga ka Repini ja Turgenevi tänaval.   

6. päev (01.06.) – Sestroretsk – Glebõtševo (115 km)

Hommikul oli äratus kell 8.00, sest 8.30 määrasime endale hommikusöögi. Enne sööki sai veel karvikust sile poiss ehk ajasin habemetüüka maha. Hommikusöök toodi küll meile tuppa, aga otsustasime sellega siiski õue värske õhu kätte minna. Söögiks oli jogurt, sai juustu ja singiga, kausitäis putru ja kannuga teed. Kohvi ei olnud ette nähtud, aga seda lootsime saada juba kuskilt tee pealt. 

Sõitu alustasime kõigepealt metsavahelisel teel, kus ka militaristid oma asju ajavad, sest seal leidus erinevat sõjaatribuutikat – tanki torne,  märklaudu ja isegi puudega vooderdatud kaevikujupp. Edasi suundusime juba suurele teele, kus liiklus oli väga tihe ja sõita väga mõnus ei olnud. Õnneks ei olnud ka suurt teed väga pikalt ja peagi jõudsime kergliiklusteele, mida mööda saime sõita üle 30 km. Osaliselt oli see täitsa sõidetav tee, aga kohati täis lohke (mis on tagurpidi muhk) ja muhke (mis on tagurpidi lohk). Põrutas  ikka kõvasti kohati, nii et kui ei jõudnud õigel ajal tagumist otsa sadulast kergitada ja tõusva kotka asendit võtta, siis tabas ahtrit nii mõnigi kord selline nätakas, et silmamunad jooksid suurest “mõnust” ninajuure peale kokku. 5 korralikku sõidupäeva olid ikkagi oma töö juba teinud. Üldse oli esimene pool päeva minu jaoks üks kannatuste rada – jalg oli tönts, tagumik valus, tuul hakkas ka aina usinamalt vastu puhuma. Kõige raskem päev seni. Sõitsime läbi Repino küla (soome keeles Kuokkala), mis on nime saanud vene maalikunstniku Ilja Repini järgi, kes koos vene intelligentsiga siin suvitamas käis 20. sajandi alguses. Kohvipeatuse tegime kolmekordse restorani Maksim ees, mis spetsiaalselt meie pärast korraks uksed lahti tegi. Kõva tuule käest viidi meid 3. korrusele, lahtisele platvormile, mis oli tuultele sama valla kui oleks mere kaldal seisnud. Aga mööda mere äärt täpselt me edasi sõita saime. Vaade oli väga ilus, aga tuul oli sama ilus. Nii et merevaatega silmailu nautida väga aega ei olnud. See sadulapolka meenutas Leigarite repertuaaris olevat vana meeste tantsu, kus mehed jorisevad omavahel, et hakkame aga jommima, jommima, jommima, persega vommima, vommima, vommima (ise samal ajal perseid omavahel kokku tagudes). Nüüd ma tean, mida see persega vommima tegelikult tähendab. Põline Eesti värk ikka! 

Sõit aga kulges aina edasi kergliiklusteed mööda, mis oli mõnes kohas selline, et oleks 2 käega peast haaranud, kui poleks pidanud lenksudest kinni hoidma. Ja siis ta juhtus – Priidu rattal läks tagumine rehv puhta puruks. Kummivahetus oli irooniliselt kohas, kuhu oli suurte tähtedega trükitud “dobro požalovat” ehk siis saime aru, et tere tulemast Venemaale!

tere-tulemast-venemaale.JPG

Priit on nobeda suuvärgi ja veel nobedamate näppudega härra, nii et 10-15 minutit hiljem juba jätkasime teed. Korraga käis täpselt minu kõrval igavene pauk, jube litakas. Selline metalne kolakas, mis võttis korraks ikka jahedaks seest. Selgus, et romula kandidaadiks oleval liinibussi kärakal, mis minust just mööduma hakkas, lendas mingi jupp põhja alt vastu maad (karteri kaitse?). Ei olnud mõnus hetk, mis seal salata. Esimene ehmatus käes, aga samas pole liikluses seni väga ohtlikke olukordi esinenud.

Tuul oli vahepeal eriti rajuks läinud ja liikumiskiirus muutunud üsna kasinaks. Seda eelkõige minu tõttu muidugi, kuigi Priit püüdis mehiselt mind ilmatuulte eest kaitsta minu ees sõites. Kella poole kahe paiku keerasime suurelt teelt maha Peski külla, lootuses midagi lõunaks hamba alla saada ja väntamisele kulunud energiavarusid täiendada. Koht kujunes märgilise tähendusega kohaks. Kõigepealt saime umbes 2,5 x 5 m suurusest poehurtsikust lõunasöögiks paki kartulikrõpse ja külma õlut, sest muud söödavat seal sel hetkel lihtsalt polnud. Istusime hurtsiku ees  kännu otsas (seda sõnaotseses mõttes), kui korraga astus üks proua meie juurde ja küsis, eelnevalt meie vestlust kuuldes, et kas me räägime soome keeles. Ajasime siis pisut juttu temaga, loomulikult vene keeles. Selgus, et tegemist oli proua Silva Fausteiniga, kes kuni 6. klassini elas Eestis. Siis kolis pere Venemaale, tema aga jäi esimesel kooliaastal kohe istuma, kuna ei osanud üldse vene keelt. Nüüd aastakümneid hiljem kohtas ta kaasmaalasi isegi Eesti mõistes tillukeses külas ja ta ei saanud enam eesti keelest mitte midagi aru. Ei osanud isegi seda aru saada, et me eesti keeles rääkisime. Oli väga huvitav kuulda sellist inimese elukäiku. Silva oli aga lahke ja tore inimene, temaga koos oli kaks kohalikku last, keda ta oma sõpradeks nimetas. Üks neist oli Xenia, kes sai Priidult väikese sinimustvalge lipukesega eesti kommi ja oli selle üle väga rõõmus. Meie aga saime Silva kaudu värsket rukkileiba, mida just toodi, lisaks paar vorstiviilu- See oli tahe suutäis ja meile ikka suureks abiks. Üldse väga südamlik kohtumine oli. Mina arvan, et kuna just pärast seda läks nii tuul vaiksemaks, ilm soojemaks kui ka minu jaladki oluliselt kergemaks, siis see oli selle kohtumise tagajärg. Elu läks kohe poole roosilisemaks ja sõit oluliselt kiiremaks. Isegi paar vihmapiiska ei suutnud seda ära rikkuda. See on lihtsalt nii äge, kui toredaid inimesi me Venemaal kohtasime, lahked ja sõbralikud. Mitte ükski ei näidanud üles meie vastu vaenulikkust, et me Eesti lipuga seal ringi sõitsime (a la mis te seal Eestis venelasi kiusate, ah?)  

Kella 4 paiku jõudsime Ozerki asula lähedal Okunevaya puhkekeskusesse, et lõpuks ka sooja sööki saada. Seal olid parajasti algamas pulmad, nii et nägime ka selle tseremoonia alguse ära. Seal kutsuti rahva ette välja ühekaupa peigmehe poolt tunnistaja, siis pruudi poolt tunnistaja (mitte  pruutneitsi), seejärel saabus aplausi saatel peigmees ja lõpuks tavakohaselt pruut koos oma isaga. Hea koht mere kaldal neil pulmadeks valitud. Järgmisse linna Primorskisse jäi puhkekeskusest veel üle 30 km. See vahemaa läks aga üllatavalt nobedalt, samuti ka Primorskist 11 km edasi ööbimiskohta Glebõtševosse. Primorskis selgus poes tõsiasi, et kuna oli 1. juuni ja lastekaitsepäev, siis Leningradi oblastis on sel päeval alkoholi müümine poodides keelatud. Vot sulle säh, ei ole õhtuseks lõõgastuseks ette nähtud paari külma õlunaadi. Pärast kella 8 jõudsime aga ööbimiskohta pärale. Käisime asula keskuses veel söömas ühes urkas, mille ukse kohale oli kirjutatud Business Lunch 24 h. Ööbimiskoht ise oli mingi gostinnitsa (võõrastemaja) või hostel, kus tundus, et lähikaudsed töölised magamas käivad. Kui süüa tahad, siis ise teed endale. 

Päevaga sai maha sõidetud taas korralik 115 km, kuigi hommikul tundus see üsna võimatu ülesanne. Aga näe, inimene võib sisuliselt pooletunnise istumisega kännul jalad jälle käima saada, kui tuul ära ei võta. Vot selline eripalgeline päev oli. 

5. päev (31.05.) Sosnovõi Borist törts edasi – Sestroretsk 90 km

Öösel mere ääres olid isegi veel tugevamad tuuleiilid kui eile jõe kaldal. Suured puud pea kohal kõikusid päris kurjakuulutavalt. Palju külmem oli ka, mis tõttu olin sunnitud end kaelani magamiskotti mässima. Äratus oli seekord kell 9.  Kuna eile oli väga pikk päev, siis lubasin endale pool tundi kauem pikutada telgis. Selleks ajaks, kui mina üles sain, oli Priit juba tükk aega õues asjatanud. 

Esimene vaatamisväärsus tuli kohe hommikul, kui vaevalt 12-13 km oli vändatud. Krasnaja Gorka nimeline koht, kus asub hiiglaslik raudteel liikunud 305 mm suurtükk koos rannakaitsepatareiga. Kõrval oli kusjuures tegutsev vene sõjaväe radar, mida valvas automaadiga tunnimees. Tema meile suuna kätte näitaski, kus otsitav poojezd asub. Päris muljetavaldav kolakas oli. Õigemini kolakad, sest teine raudtee “püss” oli seal veel. Suurem paugutaja oli valmistatud brittide poolt 20. sajandi alguses. Krasnaja Gorka ise oli kunagine fort, mis ehitatud aastatel 1909- 1915 ning see oli osa Peterburi kaitseks loodud merekaitse süsteemist. Eesti Vabadussõjas alustas  1919. aasta oktoobris siin oma pealatungi Punaarmee vastu Eesti Rahvaväe 1. diviis, lootes purustada Punaarmee Balti laevastiku, kuid paraku see ebaõnnestus. 

Krasnaja-Gorka-1.jpg

IMG_0452.JPG

IMG_0453.JPGSõjarong Krasnaja Gorkas

Kell 12 tegime peatuse Lebjažjes. Vikipeedia andmetel asuvad selles alla 5000 elanikuga alevis Vene armee väeüksused, mis muidugi pole imestada, kuna tegemist siiski piiritsooniga. Lisaks on seal hüljatud maa-alused raketišahtid, mille juures pidavat radioaktiivsus ületama looduslikku taset 20 korda. Nii et hea, et sinna tuulama ei läinud.  Küll läksime kohalikku kohvikusse keha kinnitama väikese tšebureki moodi sooja lihasaia ja kohviga. Seejärel võtsime suuna juba päeva olulisema sihtmärgi poole, milleks oli muidugi Kroonlinn (vene keeles on linna nimi Kronštadt). Olgu öeldud, et Kroonlinn oli minu jaoks üks olulistest kohtadest matkal, kuhu tahtsin kindlasti jõuda. Samas ei teadnud me enne tammi juurde jõudmist, kas see rattaga ka võimalik on. Kella 1 paiku jõudsime tammi manu ja siis jõudiski kätte tõehetk vol 2 – kas pääseme rattaga üle või ei. Aga vähemalt tuli päike pilve tagant välja meie ponnistust toetama. Mis muud, kui edasi, Kentucky poisid! Võit on julgete päralt. Sõitsime “külma rahuga” kiirtee märgi alt otse tammile.  Otse võiks ka siinkohal jutumärkidesse panna, sest sillale pääsemiseks tuli päris pikk tiir teha. Mis tähendab, et rattaga ei või kiirteel sõita? Mis siis, et tee peale jääb ka tunnel? Kuigi tõele au andes me sellest tunnelist tammile jõudes veel ei teadnudki. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Tundsin, et vererõhk tõusis, kui  mööda tee äärt tammi ületama asusime. Kuni korraga oli teel ees tõkkepuu ja selle juurde jooksis oma kuudist turvamees. See teatas meile ilma pikema jututa, et me rikume seadust ja rattaga sõitmine tammil on keelatud. No ära sa märgi. Soovitas meil tungivalt tagasi sõita ja siis bussiga uuesti tulla. See variant ei olnud meile eriti mokkamööda. Selle asemel läks Priit tee äärde hääletama ja umbes 5 minuti pärast saimegi väiksemat sorti veoauto peale, rattad tõstsime mitme mehe ühisel jõul auto kongi, mis oli meie õnneks tühi ja sõit tunnelisse võis alata. Mehed kabiini ja nii me kiiresti teisele poole tunnelit laevatee alt läbi pääsesimegi. Tänud härra sohvrile. Vurasime siis tammi pealt Kroonlinnaga tutvust tegema. 

Kroonlinna-21.jpgHääletades Kroonlinna

Kroonlinn asub Kotlini saarel ning seal elab ca 40 000 inimest. Saar eraldab Neva lahte ülejäänud Soome lahest. Peterburi tamm, mille kaudu saarele pääseb, kaitseb Peterburgi üleujutuste eest. Peeter I lasi 1703-1704 saarele kaitserajatised ehitada Peterburi kaitseks välisvaenlaste eest. Linnas on suurel väljakul endiselt leegitsemas igavene tuli, kuigi ilma truu valvevahtkonnata. 1921 toimus Kroonlinnas madruste mäss bolševike vastu, mis muidugi veriselt maha suruti Trotski käsul. Aga vaatamist jätkus linnas veelgi. 

Vaatasime suurt Peeter I ausammast (muuseas, linna infovoldik seda kuju miskipärast ei maini teiste vaatamisväärsuste seas)

IMG_0468.JPGPeeter I

Piilusime eemalt Vene sõjalaevu, rääkisime juttu Pärnust pärit vene keelt kõneleva mehe ja tema naisega ja kell 15.30 läksime sööma vene toitusid pakkuvasse kohvikusse nimega Skazka ehk muinasjutt. Toit (böfstroogonov friikartulitega (!) ja külm filtreerimata vene õlu) väga muinasjutuline polnud, aga ajas asja ära.  Maksma läks 580 rubla ehk 7-8 eurot. Lisaks saime võimaluse laadida oma telefone. Pärast sööki otsisin internetist, et kas ja kust võiks leida siit Lydia Koidulaga (elas Kroonlinnas pärast abiellumist kuni surmani 1886) seotud maja või mälestustahvligi. Selgus, et mälestustahvel asub vaevalt mõnisada meetrit meist eemal Lenini prospektil. Üsna hõlpsalt selle ka üles leidsime. Kuidagi eriti sooja tunde ja hea tuju tekitas selle leidmine.

Koidula.JPG

Ja see hea tuju kestis õhtuni välja, vaatamata nendele takistustele, mida veel ületada saime. Enne uuesti tammile siirdumist tegime ratastega viimase tiiru linnas ja oligi aega teed jätkata.

Seekord saime suure osa teest (kokku 14 km) sõita tammil tehnovajadusteks tehtud kõrvalteel. Seda lõbu jätkus aga kuni oli vaja hakata mitmeid lüüse ületama. Tuli taas kiirteele ronida, ainult et tammi sellel pool oli liiklus palju tihedam. Eks kepsud natuke värisesid, kui seal tee servas ellu püüdsime jääda. Saime oma ratastega ronida üle plokkide, treppidest üles ja alla ning mööda liivast nõlva. Ja ikka mitu korda jutti. Lõpuks üle silla me õnnelikult jõudsime, kuigi oli parasjagu tegemist sellega. On mida meenutada sellest päevast. 

Ja siis oli ka paras aeg hakata ööbimiskohta otsima. Soovisime selle öö veeta katuse all, kuna ilmavaatleja kogenud pilgule tundus, et telgis võis pisut jahe hakata. Ja pärast neid vintsutusi oleks tore ka natuke pesta end ning voodis puhata. Mõned kilomeetrid veel väntamist, enne kui jõudsime Sestroretski linna. Kohe avastasime end Punaste komandöride tänaval, kus ei puudunud ka Lenini monument.   Ca 37 000 elanikuga Sestroretsk asub Sestra jõe ehk Õe jõe suudmes Kuurortnõi rajoonis. Linn on Peeter I poolt asutatud aastal 1714, kuigi linnaõigused sai alles 1917.  Sestroretsk asub kõigest 31 km kaugusel Peterburist, mille läbimist meil õnnestus tänu Kroonlinna põikamisele vältida. 

Kella 8 paiku õnnestus lõpuks öömaja leida. Hotell nimega Taimout. Oli tõesti juba viimane aeg aeg maha võtta. Hotell polnud liiga odav ja maksis 3800 rubla (üle 55 euro tolleaegse kursi järgi), sellest 800 rubla maksis hommikusöök. Hommikusöök ei ole seal mitte hotelli määratud ajal nagu tavaliselt, vaid siis, kui klient ütleb. See sobis meile hästi. Hea vaade lahesopile, taamal kõrgumas ühe sillal õngitsenud kalamehe väitel Gazpromi peakontoriks olev hiiglaslik torn.

Õhtul läks Priit välja elu uurima ja minna jäin tuppa blogi kirjutama. Kella 12 ajal suutsin viimaks nii enda kui tahvli juhtmed kokku ajada, mis oli selge märk, et oleks aeg lõpetada. Korraga kostus akna tagant Priidu hüüe. Ta oli jalutusringilt tagasi jõudes avastanud, et hotelli välisuks on lukku pandud (Nepalis juhtus meil midagi sarnast,ainult seal me ei pääsenud samal põhjusel uksest välja). Priit tõestas, et ta pole papist poiss ja ronis mööda välisseina küljes rippuvat korstnatoru teisele korrusele ja tuli aknast tuppa. Selle peale ei osanud ma muud kosta, kui keerasin imestusest ammuli sui magama.    

 

 

 

   

 

4. päev (30. mai) Pulkovo – Sosnovõi Bor ja törts edasi 140 km

Neljanda päeva kokkuvõttes tuli tõdeda, et päris pikk sai see. Vähemalt minu jaoks, sest päevaga läbisime 140 km, kaotasin oma kerest 5240 kcal ja kell ütles mulle päevaaktiivsuseks 1408 %. Samas ei olnud väga palju meil valikuid ka ja päris hingetuks ei sõitnud ennast. Telklaager sai üles mere äärde (lõpuks ometi!). Päikeseloojang otseülekandes ära vaadatud oligi aeg kõike meenutada.

Täna ärkasime vara, juba pool 9. Pool ööd sai jälle telgi lakke vaadatud ja väljas mühisevat tormituult kuulatud. Tuul oli tõesti kohati üsna maruline, nii et sain ainult loota, et telgi vaiad on piisavalt tugevalt maa küljes kinni ja tuul mind koos telgiga 2-3 meetri kaugusel asuvasse jõkke ei kanna. Aga nagu näha, siis kõik lõppes õnnelikult ja jõevoogudesse meid ja meie vara ei heidetud. Alustasime täna üsna rahulikus tempos, sai ennast vaikselt käima  tõmmata. See “saag” kiirest ja jõulisest tõmbest varahommikul ei käivitu. Vähemalt veel mitte. Teele jäi vana eesti küla Vanaküla (kunagi need alad ka Eesti territooriumi hulka kuulusid), mis venekeelse sildi peal oli moondunud Vanakjuljaks. Samas kõrval asus ka teine põlise vene nimega küla Kalivere. Aga esimesed kogemused ehtsate vene küladega saime kätte. Nautisime seda mõnuga, kuidas kõik vana pole kadunud ja asendunud uusrikaste villadega. Ikka on vanu kuure meenutavaid maju, kus sagivad tõelised vene memmed ja taadid. Vanakljulas olid kõrvuti telefoniautomaat ja autoveljest tehtud küla häirekell, kui küla peaks hädaolukord tabama.

Aga kui rääkida vene teedest, siis need olid seni olnud vägagi korralikud, kui mõned kilomeetrid ja Sosnovõi Bor välja arvata. Ja hõreda liiklusega. Igatahes kartsin hullemat. Tõusud ja mõõnad käisid käsikäes – nii kui tõus tuli, nii oli minul kohe ka mõõn. Siledal teel jaksasin vändata küll. Järgmine suurem asustus, mis teele jäi oli Bolšoje Kuzemkino. Seal oli nii suure valikuga kauplus, et lausa üllatas. Saime oma kalorid uueks energiaks sisse uhada ja jälle teele. 

Kell 12 saabusime Ust-Luga trahterisse nimega Ostrova, seljataga selleks ajaks 44 km. Oli aeg korralik eine teha. Magedad makaronid ja šnitsel oli minu menüüks. Aga trahter ise just avati, kui saabusime ja oli igati lahe koht. Suured karud irevil kihvadega tervitamas kalleid külalisi. Trahteri teenindajaga tuli ka mu matkast juttu ja ta mainis, et kavatseb ise sama tiiru tsikliga teha. Väga sõbralik tüüp oli, nagu kõik inimesed, keda seni teel Venemaal kohatud.

Vene-karu.jpgTrahter “Ostrova” ja karud

Oma 15 km pärast Ust-Lugat jõudsime kuulsa Ust-Luga sadama piirkonda, mis ei asu Ust-Lugas. See on Venemaa jaoks tähtis kaubasadam ja võtab ka Eestilt osa transiiti ära. Putin lasigi selle ehitada Venemaa transiitkaubanduse Läänemere sadamatest (Muuga, Riia, Tallinn) sõltumatuse saavutamiseks. Paras lahmakas on küll.

Sealt algasid ka taas suuremad tõusud. Priit muidugi ei saanud arugi, et tee tõuseb, tegi igaks juhuks veel poole ronimise peal mäkkejooksu murukünkast üles. Vägev vähk, mis muud. Üllataval kombel järgnesid seekord tõusudele ka laskumised ja päris palju kilomeetreid kohe jutti. Aimasin, et siit meile karmavõlg kaela peale tuleb, mida peagi tuleb intressidega tagasi maksma hakata. Ega ma väga mööda ei pannudki. Enne võla tasumist jäi teele veel üks tore ja täitsa toimiv vene küla Vistino. Sealkandi inimesed käivad enamuses tööl sadamas, seepärast on loogiline, et küla keskel on kõrvuti 2 lahtise õlle baari, mitu erinevat kauplust, isegi viljapuude istikuid oli müügis. Priidul oli eelmises külas, kus midagi müüa polnud, jäätiseisu tekkinud. Aga Vistinos seadsime sammud õigetele eesti meestele kohaselt jäätiseleti asemel lahtise õlle baari, kus lahke perenaine meile plastpudelisse humalanektarit niristas. Priit võttis sellele mingit kohalikku vobla peale. Voblade valik oli muidugi üpris hämmastav. Ja jäätiseisu oli nagu peoga pühitud.  Mina ühe prooviks ikka võtsin. Oleme ausad, matkal sai sisse uhatud kõike, mis kätte juhtus.

Õhtul kella poole 7 paiku jõudsime Sosnovõi Bori. Nägime ära kuulsa tuumaelektrijaama, aga sealt kesklinna oli veel sõita oma 10 km, nii et viimane teelõik tuli kokku oma 27 km jutti. Loomulikult oli meil räige nälg jälle peale tulnud, aga ainuke koht, mida osati meile soovitada oli Burger King. Nii see purks või kaks tuli sisse higistada friikatega võidu ja kaks suurt pepsit sinna otsa kulistada. Tervislik toitumine vol 2. Laagrikoha leidsime oma 12-13 km Sosnovõi Borist edasi, vene sõjaväeosa kõrvale panime telgid püsti. Radari torn valvas sel ööl meie und. Unejuttu vestsid mulle seekord seltsimehed Sibirski Korona ja Stepan Razin, kohalikud kesvamärjad. Ja uni saabus. 

Venemaa-väeosa-kõrval.JPGTelgiga Vene sõjaväeosa kõrval